Kriis on aeg, kus ühiskond peab kokku hoidma ja püüdlema ühise eesmärgi poole. See on ainuvõimalik tee, et tulla riigina sellest välja võimalikult kiiresti ja edukalt. Koroonakriisi alguses lubasidki kõik erakonnad, et toimetulekuks peame unustama päevapoliitilised vaidlused ja keskenduma ühise eesmärgile, kuidas kriisist välja tulla.
Sõnad olid ilusad, tegudes juhtus kahjuks nii, nagu tavaliselt. Koalitsioon ei võtnud arvesse ühtegi ettepanekut, mida opositsioonierakonnad tegid lisaeelarvesse ja teistesse kriisiga seotud seadustesse.
Reformierakonna seisukoht lisaeelarve puhul oli, et rahaeraldised, toetused ja meetmed peavad aitama inimeste sissetulekuid säilitada, ettevõtteid toetada ja tagama ühiskonna toimimise. Meie ettepanekud, mis olid suunatud otseselt kriisi mõjude leevendamiseks, hääletas valitsusliit sisulise aruteluta maha. Näiteks tegime ettepaneku, et aktsiiside langetamise asemel tuleks lisaraha suunata tervishoidu, et lühendada ravijärjekordi.
Koostööd ei soovitud
Soovisime, et KredExi juurde tuleks eraldi abimeede, mis on mõeldud väikeettevõtetele ja FIEdele. Pidasime vajalikuks suunata rohkem raha COVID-19 erifondi, et aidata kriisist räsitud piirkondi ning tugevdada haige-ja töötukassa võimekust inimestele tuge pakkuda. Koalitsioon ei toetanud ka Reformierakonna ettepanekut valmistada ette avaliku sektori kärped vastavalt sellele, kuidas vähenevad riigi maksutulud. Meie arvates on ainuõige, et keerulisel ajal näitab avalik sektor eeskuju ja tõmbab koomale nendes valdkondades, mis ei ole otseselt kriisi lahendamisega seotud.
Praegune koalitsioon on näidanud kõigile, et neid huvitab koostöö ja erialaspetsialistide arvamus. Kinnitasime kriisi alguses, et Reformierakond on valmis lisaeelarvet konstruktiivselt arutama ja andma oma panuse, et selles sisalduvad meetmed aitaksid meil eriolukorrast võimalikult valutult väljuda.
On näha, et ka avalikkust häirib, et koalitsioon asus kriisi kuritarvitama ega olnud nõus konstruktiivset koostööd tegema. Selle tulemusena suruti lisaeelarvesse sisse mitu meedet, mis polnud kriisi lahendamisega seotud. Samal ajal ei oldud nõus toetama meie muudatusettepanekuid, mis suunaksid lisavahendeid kõige kriitilisematesse kohtadesse.
Toetustest ei piisa
Eesti majandusele peab mõtlema tulevikku vaatavalt. Soovisime kahekordistada EASi meetmeid mikroettevõtetele ja turismisektorile (praegu 10 ja 25 miljonit eurot), kuna praegused on ilmselgelt ebapiisavad. Väikeettevõtjad on jäetud täiesti saatuse ja juhuse hooleks. Ka inimestele, kes ei tööta töölepingu, vaid mõne muu lepinguga, lubati küll abi, aga tegelikult saavad nad ennast ainult töötuks registreerida.
Kui rääkida kohalikest omavalitsustest, siis ei huvita praegust valitsust ka nende käekäik. Toetus ja abi kohalikele omavalitsustele on vähene, kuid just kohalik omavalitsus on see, mis mõjutab väga palju meie elukeskkonda ja kvaliteeti. Valitsus tunnistab praegu, et seoses tulumaksulaekumiste vähenemisega jääb kohalikel omavalitsustel saamata 192 miljonit eurot. Rahandusminister ei ole suutnud veenvalt selgitada, kuidas kaetakse 192 miljonit omavalitsustel kriisi tõttu saamata jäävat maksutulu pluss kriisiga seotud kulud. Selle kompenseerimiseks pakutakse aga 30 miljonit eurot otsetoetust, 30 miljonit teede investeeringuteks ja 70 miljonit investeeringuteks ehk kokku 130 miljonit.
Tuleb tunnustada, et kõik need toetused on väga vajalikud ja kiiduväärt, kuid lihtne matemaatika näitab, et kohalikele omavalitsustele neist kahjuks ei piisa. Samas on vajalik raha olemas, kuid prioriteedid on valitsusel teised.
Just neil ja mitmel muul põhjusel ei olnud võimalik kriisieelarvet sellisel kujul toetada. Teisalt on eelarvega ette nähtud sammud, mille kiiret jõustamist peame vajalikuks. Töötu- ja haigekassa ning KredExi kaudu inimestele ja ettevõtjatele kiiresti toe pakkumine sissetulekute languse vähendamiseks on möödapääsmatu. Seetõttu ei hääletanud me ka vastu.
Mis saab edasi?
Kõigi prognooside kohaselt tuleb kriis pikk ja muudab mitmeid ühiskonnaelu valdkondi. Inimesed, riigid ja ettevõtted peavad muutunud keskkonnaga harjuma. Pärast piiranguid ja tervishoiukriisist väljumist ei saa majandust lihtsalt nipsust uuesti käima panna. Kuigi Eestis on tervise seisukohast asjad võrdlemisi hästi, ei ole see kahjuks nii igal pool maailmas.
Probleemide lahendamise kõrval peab riigil olema võimekus ja ressursid, et olla ka suvel, sügisel ja järgmisel kevadel valmis Eesti ees seisvaid probleeme lahendama, mis tähendab, et me ei tohi kõiki oma varusid esimese kahe kuuga ära raisata.
Eesti on olnud innovaatiline, dünaamiline ja paindlik riik, mis on andnud meile eeliseid paljude suuremate ees. Oleme saanud arendada e-riiki, ettevõtlus- ja majanduskeskkonda kiiremini kui teised riigid. Samamoodi annab kriis Eestile uue võimaluse tulla sellest välja tugevamana.
Arenguhüppe tegemiseks peab avalik sektor kaasama erasektori inimesi, nende teadmisi ja oskusi, et kohaneda uue olukorraga majanduskeskkonnas ning pakkuda meie inimestele efektiivsemaid teenuseid. See on valdkond, kus vajame kogu ühiskonna tuge ning inimesi ei tohi lahterdada koalitsiooniks või opositsiooniks. Ükski hea idee ei tohiks jääda kasutamata.
Erkki Keldo,
Jõgeva- ja Tartumaalt valitud riigikogu liige,
Reformierakonna peasekretär
