Milline on üldse bussijuhi elu, mis jääb reisijate teenindamise ja omaenese probleemide vahele? Olen ise selle elukutse esindajana teeninud bussijuhi leiba veel üsna lühikest aega, kuid paljud asjad on saanud selgemaks. Kas või juba see, et sellist vastutusrikast tööd peavad tegema äärmiselt tasakaalukad ja tolerantsed inimesed, kelle närvikava peab olema terasest.
Kujutage näiteks ette sellist situatsiooni, kus mistahes klienditeenindaja, on see siis poemüüja, bussijuht või mõne muu avaliku sektori töötaja, tuleb hommikul tööle, täis energiat, tööindu ja entusiasmi, ja juba esimese kümne tööl oldud minuti jooksul tuleb esimene klient, kes oskab su aktiivsuse nullida ära paari lausega. Tekib kohe küsimus, mismoodi peab seesama klienditeenindaja suhtlema järgmiste inimestega? Olen ise pidanud alla neelama palju põhjusetuid solvanguid ja saanud neist üle, pöörates asja naljaks. Teinekord jääb mõni solvang kummitama terveks päevaks.
Noori vähe
Mulle on sageli öeldud, et noori bussijuhte on vähe. Väga õige, on jah vähe. Aga mida saaks teha, et noored mehed ja miks ka mitte naised võtaksid ühel heal päeval kätte ja hakkaksid bussijuhtideks? Mis neid motiveeriks?
Lisaks sellele, et elame tarbimisühiskonnas, elame ju ka turumajanduslikus ühiskonnas, kus kõik maksab selget raha. Aga just siit saabki sassis lõngakera alguse!
Kui paljud tavakodanikud võivad ütelda, et teavad, kui suur on Eestis bussijuhi palk?
Vihjeks võib ütelda, et Soomes teenib eestlasest bussijuht praegu kolm korda rohkem. Kõik bussijuhid ei taha minna tööle Soome või Inglismaale, pere on ju siin. Ja miks peakski minema kuhugi mujale tegema tööd, mis on enesele hingelähedane, kui saaks seda teha ka kodukandis. Paraku liigub asi sinna suunda, et noored lähevad üleüldse Eestist minema ? Iirimaale lambaid karjatama või kanu kitkuma või Soome telliseid tassima ja mörti segama. Palk on suurem ja vastutus kordi väiksem.
Eestis on praegu bussijuhtide keskmiseks vanuseks üle 40 aasta, mis tähendab, et suur osa bussijuhte on hetkel töötavad pensionärid. Üle 400 eestlasest bussijuhi töötab praegu väljaspool Eestit ja kõik sellepärast, et eestlasest bussijuhi palk meie Maarjamaal on kuu normtundidega mitte üle seitsme tuhande krooni. See on summa, millega peab maksma laste kooliskäimise, elektri- ja telefoniarved, andma lastele taskuraha ja ostma autole bensiini. Kui veel arvestada seda, et mingeid erilisi sotsiaalseid garantiisid pole bussijuhtidele ette nähtud, siis on seis nutune.
Ka bussijuht on inimene
Aga mis saab siis, kui pensionärid enam ei suuda ega saa oma tervise tõttu ühel heal päeval rooli istuda? Järelkasvu ju pole ja noortel puudub motivatsioon ja huvi seda tööd teha.
Siinkohal tahaksingi panna piruka jagamise juures olevatele riigiisadele südamele, et ka riigi ühistransport saaks suurema rahastuse; tööandjatele, kelle arvates praegu makstav palk on nende arust piisav ja motiveeriv, et ka nemad oleksid koostööaltimad oma alluvatega, arvestades ka nende vajadusi; ja muidugi ka tavakodanikele, kes mõtleksid selle peale, et roolis istuv naerunäoga lipsukandja on samuti tavaline inimene oma mõtete, soovide ja unistustega paremast tulevikust. Tulevikust, kus palk on võrreldav teiste Euroopa Liidu riikide palgaga, kus on tulemas järelkasvu noorte ja tublide ning entusiastlike inimese näol ning väike poeg ei küsi enam oma bussijuhist isa käest, kes rabab ületunde teha, et millal issil vaba päev on.
RUDOLF TIGASING,
Transpordi Ametiühingu bussijuhtide sektsiooni asejuhataja
