Ühisnädalal räägiti Juula külamajas möödunud neljapäeva õhtul ka ebaõnnest ja äpardumistest.
Oleme harjunud, et kodanikuühiskonna teemanädalal on kõne all edukad külaseltsid ja mittetulundusühingud ning tõstetakse esile energilisi inimesi, kes kõiki neid ühistegemisi algatavad ja veavad. Nii toimiti loomulikult tänavugi nii meie maakonnas kui üle Eesti, Juula külaseltsis otsustati aga seekord ühel õhtul vestelda avameelselt sellestki, et eduka kodanikeühenduse moodustavad ja seda juhivad ju päris tavalised inimesed, kes teevad ühiskondlikku tööd oma põhitöö ja pere kõrvalt. Nii võidakse bürokraatiadžunglisse eksida, kaaskodanike mõistmatusest ja umbusust sündinud seina vastu põrkuda. Ja kui on näha, et ettevõtmine ei õnnestu, siis teinekord lihtsalt väsida ja käega lüüa. Ümarlaua pealkirjaks oligi “Ebaõnnestumised isiksuse ja kogukonna arengus” ja osalemas oli lisaks Juula elanikele külaseltside ja seltsingute eestvedajaid Tabivere vallast ja kaugemaltki.
Ebaõnnestumine on uus teeviit?
Juula külavanem Eneli Kaasik ütles sissejuhatuseks naljaga pooleks, et küllap on sellist teemakäsitlust tarvis sellekski, et lohutuseks tõdeda: ka teistel läheb mõni ettevõtmine mõnikord untsu, kõik inimesed on ekslikud. “Raskused on minu arvates ületamiseks, ebaõnnestumises tuleks näha uut väljakutset – nii isiklikus elus kui ühiskondlikku tööd tehes,” nentis Eneli ja andis sõnajärje üle õhtu läbiviijale Maire Püssile.
Karjääri- ja perenõustamise alal pikaajalisi kogemusi omava Maire Püssi praegune amet on perelepitaja.
Enda kohta ütles vestlusringi juht sissejuhatuseks, et esimene ebaõnnestumine tema elus oli seotud elukutsevalikuga. Kaheksanda klassi lõpetaja soov oli saada raamatukoguhoidjaks, kuid et just tol aastal Viljandi kultuurikooli sellele erialale vastuvõttu polnud, viis tee mujale ja lõpuks täitus teine unistus – saada juristiharidus. Inimene võib ühiskonnast võõrduda ka selle järel, kui on aastaid väikeste lastega kodune, nentis Maire. Nii läks temagagi ja tal on selle tõttu kogemus, et suur saatuse kingitus on sel juhul inimene, kes n-ö välja tirib: kuhugi tööle kutsub, mõnda organisatsiooni kaasab.
Tänapäeval ei pea selleks, et inimesest rohkem teada saada, tema elulugu n-ö otseallikast kuulama, vaid selleks on meil nüüd teatavasti netiavarused.
Kogemushetki võib päeva jooksul koguneda tuhandeid. Kas neist võetakse pikemaks ajaks kaasa rohkem positiivset või negatiivset, sõltub inimesest, st kas ta on pigem optimist või pessimist, rääkis õhtu juht. Sõnajärge vestlusringi kogunenuile andes palus ta igaühel ennast lühidalt tutvustada ja rääkida ka mõnest ebaõnnekogemusest.
Neil, kes mõne ühiskondliku organisatsiooni sünni juures olnud, seda eest veavad, mõne projekti on kirjutanud, pole näiteid ebaõnnest tuua kuigi keeruline: projekti ei rahastata, mõne virila mõtteviisiga kaaskodaniku kadedus või konservatiivsus paneb jala taha, bürokraatiabarjäär tundub ületamatu, sündmusele, mille korraldamiseks palju vaeva nähtud, tuleb osalejaid vaid käputäis jne. Juula külaseltsi aktiivsel ja hetkel kohal olnud vanimal liikmel Madli Kaasikul oli aga tuua pisut teist laadi näide.
“Kuulun Tabivere valla eakateseltsingusse “Lumeroos” ja muretsen selle pärast, et seltsingu liikmete arv väheneb. Mõni endine kaaslane vaatab meid paraku juba pilve pealt, mõnel on tervis väga kehv, aga on ka inimesi, kes võiksid korra kuus teiste sekka tulla, ekskursioonidel osaleda jne, aga kes ei suuda seda esimest sammu astuda. Kutsud, aga ta ütleb, et ma pole varem käinud, kuidas ma tulen. See teeb nõutuks,” nentis üldiselt vägagi elurõõmus proua.
Kogukond koosneb isiksustest
Iga kogukond koosneb ju teatavasti üksikisikutest ehk isiksustest ning on ilmselge, et mida rohkem on tegusaid, optimistlikke ja kõrge enesehinnanguga inimesi, seda paremini läheb nende peredel ja ka seltsidel-seltsingutel, kuhu nad kuuluvad.
Et ennast muuta, on hea oma isikut põhjalikumalt tundma õppida. Selleks oli Maire Püssil osalejatele varuks mitmeid huvitavaid teste.
Koos arutleti igihaljastel ja üldinimlikel teemadel: mis on õnn, kuidas vähem muretseda, kuidas ennast kehtestada, kuidas kaasinimest märgata ja tunnustada. Räägiti sellestki, kuidas öelda ei, kui ülesandeid juba võimete piirini.
Maire tutvustas ja soovitas lugeda Tom Rathi raamatut “Kui täis on sinu tass?” ja Ian Gilberti “Väikese öökulli mõtlemise raamatut”.
Ühiskondliku töö tegijad teevad teistele elu jooksul palju head, ka siis, kui neil kõik alati ei õnnestu. Ja kahtlemata tuleb hea neile tegijaile kord tagasi.
Selle usu ja lootusega lahkuti neljapäeva hilisõhtul Juula külamajast.
KAIE NÕLVAK
