Naudin ettevõtete saneerimist. Nauditavaks teeb selle sisendite ja keskkonna mõjutamise tulemuslikkus.
Efektiivsuse tõstmist alustan probleemide märgistamisest, asjaosaliste (palgasaajate) otsustusprotsessidesse kaasamisest. Viimane tagab selgema eesmärkide teadvustamise, laiendab vastutajate ringi. Kaasamine tugevdab ühtsustunnet, laiendab väljundi kvaliteedist ja kvantiteedist huvitunute ringi. Tulemus avaldub efektiivsemas ja pingevabamas protsessis.
Analoogset lähenemist tuleks kasutada ka maksujõuetu ühiskonnakorralduse saneerimisel. Selgusetus tegemistes, umbmäärasus vastutuses ja vastandumine soosivad kaost.
Ühiskonnakorralduse keskmesse peaks tõusma kodanik, valitsemine taanduma vahendi staatusesse. Erakondade võimumonopolil toimiv (väikese seltskonna) otsustamine takistab kodanikeühenduse sünergia kasutamist.
Ühist kartulikoorte söömist taasiseseisvumise alguses ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil ehk inimressursil puudub rakendus.
Ühiskonnakorraldus vajaks saneerimist. Alustada tuleks seda probleemide teadvustamisest, elanike kaasamisest. Kaasamise eelduseks on ausad valimised.
Riigikogu komplekteerijate ringi avardamine võimaldaks elanikke paremini otsustusahelasse kaasata. Otsustusprotsess tuleks õigesse asendisse pöörata — otsustamine peaks algama alt, mitte ülalt.
Valimiskampaaniad on rusuvad ja stressirohked. Valimisloosungitesse peidetud konksude teravikud tekitavad õõvastust.
Valimised sarnanevad mänguga, mis toimuvad vaid mugava äraelamise auhindade nimel, valijal puudub selles väljund.
Meie valitsust kiidetakse Brüsselis, kiitmisega pole asjaosalised ka ise kitsid.
Vaieldamatult on olnud tegemist eduka valitsusega – saavutanud on kõike, mida soovitud. Tulemus pole küll parim, kuid võrdlusbaasi puuduse tõttu võib võrdlusposti nihutada.
Erinevalt valitsusest, on Riigikogu olnud allapoole igasugust arvestust. (Elanike) esindamise asemel on panustatud lakeilusele – täitevvõimu soovide kohaselt otsustusnuppudele vajutamisele.
Seadusandliku ja täitevvõimu huvid ei kattu. Sellest võimude lahusus demokraatias.
Valimissüsteem ei taga elanike huvide esindatust ühiskonnas toimivas otsustusprotsessis. Tulemiks saame valitsuse käepikenduseks kujuneva tarbetu institutsiooni. Rahvasaadikute valituks osutumine sõltub valimisnimekirjas olevast positsioonist, reastus võimuladviku tahtest.
Probleemid ühiskonnas saavad alguse võimude lahususe eiramisest. Eestist on kujunenud diktatuuririik, milles otsuseid langetab (poliitilisest eliidist koosnev) väikesearvuline kogukond.
Põhiseaduse paragrahvi üks järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik. Valimissüsteem ei toeta teistsugust lähenemist.
Eestis ei toimi võimude lahususe printsiip, kõrgeimaks võimukandjaks (rahva asemel) on poliitiline eliit. Sellest ka kriisid, avaldugu need siis esindajate ja esindatavate võõrandumises, tervist kahjustavas elukeskkonnastressis, kõrges tööpuuduses, majanduses või mõnes muus näitajas.
Ühiskonnakorraldus vajab saneerimist, valimissüsteem nüüdisajastamist.
i
UGEN VEGES
