Samuti on erinevad esmakursuslaste võimalused ühikaelu nautima pääseda – kui kutsekoolidel ühikakohti enamasti küll ja jääb veel ülegi, siis suuremates kõrgkoolides pääseb ühikatesse vaid piiratud hulk kiiremaid tudengeid.
Eeliseks puudused
Ühiselamu eelised on tihti samas ka selle puudused. Paljud noored, kellel ei ole rahalisi probleeme (elu ühikas on korteriüürist enamasti odavam), lähevad sinna selleks, et teistega koos olla ja saab seltsielu nautida. Samuti on nendes hoonetes olemas mingisugunegi pesemisvõimalus, mida puuküttega toas ei pruugi just alati olla.
Üürihinnad odavates kutsekoolide ühiselamutes algavad paarisajast kroonist, lõpetades korralikult remonditud pereühikutega, kus voodikoha eest koos kommunaalmaksetega tuleb maksta enam kui tuhat krooni.
Olen ise elanud võrdlemisi keskmiste tingimustega Tallinna Tehnikakõrgkooli ühikas, kus koos elasid kolme- nelja erineva kooli õpilased. Remontimata tube, mida meie kooli tudengitele jagati, on raske kirjeldada. Põrandal vedeles kirjeldamatu hulk prahti, pirn (lambikuplit mõistagi ei olnud) rippus laes peamiselt ausõna abil, voodid pärinesid vanast nõukaajast, WC potil puudus elementaarne prilllaud ning dushshiruum ei kannatanud mingisugust kriitikat.
Kui aga ruumid sai ära koristatud ja remonditud- see seisnes küll peamiselt ustele haakide külgepanemises ja nende kinni- ja lahtikäimise reguleerimises, prill-laua ning pesuruumi ?sisustuse? väljaajamises.
Põrandale sai laotatud aga linoleum – elu ei olnud sugugi nii trööstitu. Hiljem kõikvõimalikel elamispindadel elanuna võin öelda, et tegemist oli lausa luksuskorteriga. Kahe toa peale oli WC ja dushshiruum sooja veega ning hind oli korral võrdlemisi taskukohane (umbes 300- 400 krooni kuus).
Sisse-välja käis kummaline rahvas
Samas valitses ühikas tõsiselt ?ladna? kord. Aeg- ajalt küll sissepääsulube kontrolliti, kuid ühiselamus elas või vähemalt viibis kõikvõimalikku kummalist rahvast, sissepääsemine küll tõsisele soovijale mingiks eriliseks probleemiks ei kujunenud.
Vähemasti meie korrusel elas tõsiselt kummaline rahvas- teatud elanikel oli kombeks öösiti purjus peaga käia uste taga kolkimas ning alkoholipudeleid puruks loopida, hommikul siis oli vaja vaadata et susside (või ka kingade) taldadest klaasikillud läbi ei tule.
Meie toas – õigemini küll korteris- aga seinad oleks võinud vabalt ka maha lammutada, elasid esialgu ühe kursuse tudengid, noormehed, kellega erandkorras koos elasime olid üsna head seltsilised.
Et olime ühest koolist, siis ka sesside ajad kattusid, ometi hakkasin just sel ajal öösiti õppima. Teisel kursusel hakkas aga esimesel kursusel nii ?vaimne? õhkkond hoopis teist ilmet- üsna tõsise koha omandas pidutsemine ja alkohol.
Kui meile tuli aga elama ?beibe?, kes vahetas mehi nagu sokke ning tõi kaasa isikliku pesumasina ning õmblusmasina ja riideid otsides need kõik ühte hunnikusse viskas, muutus elu ühikas võrdlemisi võimatuks.
Praegu viibin samuti sesside ajal ?ühiselamus?, õigemini küll spordihoones, kus asuvad ööbimiseks mõeldud toad, võib öelda et kodus mul elamiseks küll nii häid tingimusi ei ole. Toas on televiisor, neid hoiab korras koristaja, mõnede tubade juures on olemas isegi eraldi dushiruum ja WC. Enamasti on talvel ka ruumid igati köetud ning elu nagu kuninga kassil.
Toakaaslased on kõik ühelt kursuselt, neid saab ise valida ja koosolemise aeg on piisavalt lühike, et mitte teineteisest ära tüdineda.
Tuttavad, kes samuti ühikates elavad, on üldiselt eluga rahul. On kasarmutüüpi ühikaid, kus kord on väga range: sissesaamine kindlal ajal, külastajad peavad end registreerima ning isegi öörahu aeg on paika pandud. Korrustel on korrapidajad, kuid elamistingimused ei ole sugugi kiita.
Tartu Ülikooli üliõpilasküla ja Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikool pakuvad keskmiste tingimustega tubade kõrval ka euroremondituid, kuid hinnad neis on üsna soolased, samuti ei ole esmakursuslastel sinna asja- sinna saavad need, kes pikka aega järjekordades oodanud ja kellel juba tutvused sees.
Mugavusi pole mõtet eriti otsida
Ühikaelu pakub elamusi, mida erakaelanik ehk kunagi kogeda ei saa- ühised peod, ettevõtmised, tihti tihe seltsielu, samas ka tuleb tihti õppida ka ühistualetis ajalehepaberiga prill-lauda katma, ühisköögis einet valmistama (mis vahel ka pliidilt ära võib kõndida), öösiti magama vaatamata sellele, et kõrvaltruumist meeletult diskotümpsu tuleb või keegi koridoris kõvahäälset laulujoru laseb.
Minu hinnangul ei tasu ühikakohta otsida neil, kes armastavad enda ümber ruumi ja tahavad tihti üksinda olla, ei suuda kärarikkas ümbruses keskenduda ning hindavad üle kõige mugavaid elutingimusi- sellist luksust ühikad enamasti ei paku.
EVA KLAAS, endine ühikaelanik
