Viimaste päevade uudiste põhjal võib väita, et Eesti Postis pole efektiivse majandamisega kõik korras. Kuid tähtis pole mitte niivõrd otsida süüdlasi, kuivõrd leida lahendusi ja otsustada, mis saab edasi.
Positiivne on, et praegu on tekkinud suurepärane võimalus lahendada pikaks ajaks kojukandega seotud mured, mis on olnud aastaid krooniline probleem ning mis on esile kerkinud igal sügisel, kui väljaanded kauplevad Eesti Postiga kojukande hindade üle.
Kojukanne peab säilima
Kojukanne Eesti maapiirkondades peab säilima, sest see toetab terve postisüsteemi säilimist, kuna perioodika kojukanne on ainus suur tugisammas, mis on veel praegu alles. Kirju ja arveid enam selles mahus ei saadeta nagu varem. Jah, ilmselt vähenevad perioodika kojukande mahud tulevikus veel ning võimalik, et olemasolevaid kojukande tehnoloogiaid asendab tulevikus mõni innovaatiline meetod, kuid jaanuaris 2021 on droonide või postipakkide kasutamine veel ulme.
Meil on vaja pikaajalist lahendust üleminekuperioodiks, mis samal ajal nõuaks kõigilt osapooltelt pingutust ja mõttetööd, kuidas muuta kojukannet tervikuna efektiivsemaks ja innovaatilisemaks. Samal ajal ei tohi süsteemi töö katkeda ning maainimene peab oma saadetised kätte saama. Selleks peaksid kõik osapooled laua taha saama, millega tegin rahanduskomisjoni juhina algust eelmise aasta sügisel.
Aga riigi juhtimisel võiksid Eesti Post ja kirjastajad jõuda kompromissile, mis tagaks kodurahu ja süsteemi jätkamise viieks aastaks. Kõik peaksid astuma sammu tagasi ning millestki loobuma.
Alustame kirjastajatest. Kuna paberlehtede mahud on aasta-aastalt vähenenud, tuleks kirjastajatel kaaluda ühest kandepäevast loobumist, mis annaks kohe märkimisväärse kokkuhoiu veidi alla miljoni euro. Praegune postiseadus nõuab nimelt perioodika kojukannet kuuel päeval nädalas, samas kui muud posti võib Eesti Post koju vedada viiel päeval nädalas. Seadus pärineb vanast ajast. Praeguste kõikide teenuseliikide mahtude vähenemise juures ei ole ühel päeval ainult perioodika kojuvedamine enam mõistlik. Oma konsultatsioonide põhjal kirjastajatega võin öelda, et nad on valmis kaaluma esmaspäevasest paberlehest loobumist, kui selle tulemusena õnnestub päästa ülejäänud kandepäevadel paberlehe jõudmine tellijateni mõistliku hinnaga ja neile sobival ajal.
Järgmine kirjastajaid puudutav punkt on Express Posti küsimus. Selle kojukandefirma lõid kirjastajad kunagi selleks, et konkureerida linnades Eesti Postiga ja hoida selle kojukandehindu ohjes. Praegu kannab Express Post posti koju neljas Eesti linnas: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis. Ehkki linnades on posti kojukannet võimalik korraldada efektiivsemalt, on ka Express Post jäänud oma tegevuses praeguseks kahjumisse. Seetõttu pole mõtet hoida üleval kahte dubleerivat süsteemi, kus nimetatud neljas linnas täidavad postkaste kaks postiljoni.
Siinkohal meenutan, et kirjastajad on minevikus soovitanud Express Posti müüa Eesti Postile. Toona, 2011. aastal keelas konkurentsiamet selle tehingu, viidates monopoli tekkele. Praeguses olukorras peaks aga olema selge – jättes kõrvale pakiäri –, et kojukande valdkond on kiiresti kahanev ja langev turg ning konkurentsist pole siin mõtet rääkida. Riigi perspektiivist oleks vaja üle vaadata ka Express Posti ja Eesti Posti ühinemine. Võimaliku ühinemise tulemusena tuleks võtta mõlemast ettevõttest parim, et kojukande süsteem viia sellisele tasemele, et rahul oleks nii tellijad kui ka perioodika väljaandjad.
Juhtimine vajab uut vaadet
Hiljutisel kohtumisel Eesti Posti juhtkonnaga jäi mulje, nagu oleks soov kojukande teenust parandada, aga kiireid otsuseid teha ei suudeta ja see otsustamatus on kestnud juba mitu aastat. Tuleb kiita uut Eesti Posti nõukogu otsustava soovi eest olukorda parandada, kuid muidugi tuleb arvestada, et kujunenud olukorras ei saa Eesti Posti juhtida nagu tavalist äriühingut.
Aastaid on lihtsalt kojukande teenuse hinda tõstetud, samas teenuse kvaliteet on pidevalt halvenenud. Eesti Post on olnud aastaid must kast, mille majandustegevuse loogika on olnud kõrvaltvaatajatele mõistatus. Nüüd on see olukord muutumas, kuna riigi rahanduse eest vastutajad on soovinud Eesti Posti arvudesse põhjalikumalt sisse vaadata. See töö ei ole kindlasti veel lõppenud, kuid juba praegu võib öelda, et Eesti Posti juhtimine vajab kindlasti uut vaadet, kuidas ettevõtet viia 21. sajandisse. Mulle on jäänud mulje, et ka kahanenud teenusemahtude juures üritatakse Eesti Postis teha asju üldjoontes nii nagu varem ning eeldada, et riik ja teenuse osutajad maksavad kahjumi lihtsalt kinni.
Loomulikult, ettevõte peakski üritama olla kasumlikum, kuid mitte üksnes nii, et keegi peab tema opereerimise praegusel kujul kinni maksma. Viimase aja uudised on tõendanud veenvalt, et Eesti Posti tegevus ei ole olnud piisavalt läbimõeldud.
Eesti Post on omalt poolt innovatsioonist kõneldes välja käinud elektroonilise kanderaamatu ja kirjakandjapõhiste pakkide juurutamise. Kui tegemist on ühekordsete investeeringutega, mis võimaldavad teenuse osutamisel senisest suuremat efektiivsust, siis võiks olla hea mõte, kui näiteks riik ja kirjastajad maksavad selle investeeringu võrdselt kinni. Kuid selle muudatuse juurde ei saa jääda puhkama. Vaja oleks pidevalt üle vaadata kanderinge ning koostöös eraettevõtjate ja omavalitsustega otsida pidevalt innovatsioonikohti, et perioodika kojukanne ka digiajastul ei katkeks.
Viimaks küsime, mida saaks teha riik. Ühe lausega: riigi asi on seista selle eest, et kojukanne kogu Eestis jätkuks ka eelolevatel aastatel, kuid nii, et kõik osapooled otsivad aktiivselt võimalusi, kuidas maksumaksja raha võimalikult efektiivselt kulutada. Praegu maksab riik ju maakojukande dotatsiooniks 1,778 miljonit eurot aastas.
AIVAR KOKK, riigikogu rahanduskomisjoni esimees (Isamaa)
