Ometi vajame me uues ajas ka uut töösuhteid korraldavat seadust. Et see puudutab otseselt kolme neljandikku elanikkonnast ? ja kaude kõiki teisigi ?, peab seadus saama tasakaalu, olema ühtaegu nii paindlik kui turvaline ning muidugi igale töötajale mõistetav.
Kus viga näed laita…
Seal tule ja aita. Just sellest tarkusest lähtudes arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu üksipulgi eelnõu läbi ja kujundas oma seisukoha ? põhjendatult eitava.
Sest kavandatavad töösuhted arvestavad ebaõiglaselt ainult tööandjate huve, töövõtjate osaks jääks aga lõuad pidada ja edasi teenida, kui Ha?eki surematut ?vejki meenutada.
Kuidas muidu sai eelnõusse sisse säte, mis tahab äririskid veeretada töötajate õlule, makstes neile kolm kuud aastas alampalka, kui kokkulepitud töötasu tundub ettevõtjale “ebamõistlikult koormav??
Kuidas muidu pääses eelnõusse säte senisest mitu kuud lühema töökoha ülesütlemise aja või staa?ist sõltumatu ja väiksema koondamishüvitise kohta, mille tõttu eriti kogenumad töötajad kaotaksid rahaliselt rängalt? Kahetsusväärseid näiteid võib tuua ridamisi.
Naise ja emana on mulle iseäranis vastukarva plaan vähendada lapseootel naiste ja väikelaste vanemate ning ka töötajate usaldusisikute kaitstust. Nende vallandamiseks võib loa anda üksnes tööinspektor.
Ebaseadusliku vallandamise korral peab neile jääma ka õigus saada tööle ennistatud, kui nad seda soovivad. Töötingimused, nagu on juba põhiseaduseski kirjas, peavad olema riigi kaitse all. Välja käidud eelnõu on seega põhiseadusega vastuolus.
Lisaks esitavad sotsiaaldemokraadid konkreetseid ettepanekuid töösuhete mõistlikumaks reguleerimiseks. Need puudutavad näiteks töötuskindlustuse hüvitise määra tõstmist ? praegu pakutavast 3000-kroonisest keskmisest jääb inimesele uue töö otsimise ajaks häbemata väheseks. Samuti näiteks paindlike töövormide (osaajatöö, kaugtöö jmt) loomist meie moodsas ajas. Ja muidugi peavad tööandjate ja ametiühingute kollektiivlepingud saama töösuhetes tänasest hoopis suurema kaalu.
Äririskide maandamine töövõtja arvel ja töötajate alla hindamine võivad tegelikus elus viia selleni, et töötajad mitte üksnes ei lahku töölt omal soovil ja seega pisukestki koondamishüvitist saamata, vaid paljud neist lahkuvad ka Eestist. Mujal Euroopa Liidu riikides on tööturg turvalisem. Töövõtjat peetakse õigustatult nõrgemaks pooleks ning seetõttu on enamikus maades koondamisest etteteatamise tähtajad ja koondamishüvitised seotud tööstaa?iga, mõnel pool ka töötaja kvalifikatsiooniga.
Rääkimata siis sellest, et tõhus sotsiaaltagatiste süsteem aitab tööta jäämise korral vältida sissetulekute hüppelist langust.
Kui Eesti tahab püsida konkurentsivõimelisena, on meil vaja üles ehitada innovaatiline ja teadmistepõhine majandus. Mujalt kohale lennanud turuvarblastega seda ei tee. Selleks on meil vaja omi, kõrge kvalifikatsiooniga ja tugevalt motiveeritud töötajaid.
Valikuline mälu
Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et kõige parema töölepinguseaduse saame siis, kui selle koostamisest võtavad osa ka ametiühingud ja tööandjate esindajad. Tööandja ja töötaja sageli vastandlike huvide arvestamine seaduse tegemisel ei ole kerge, kuid on siiski võimalik ? juba selgi lihtsal põhjusel, et üks ei saa läbi teiseta. Ja sellest olekski tulnud alustada.
Olen seda tööd ministri nõunikuna ise teinud, nagu oma hiljutises kirjatükis meenutas kolleeg Marika Tuus Keskerakonnast. Kaheksa aastat tagasi valminud töölepinguseaduse eelnõu oli tegelikult kokkulepe ametiühingute ja tööandjate vahel.
Oma aja kohta sai see ehk liigagi edumeelne, sest toonane telesaate “Knopka? autor ei saanud sellest aru siis ega saa ilmselt praegugi. Nii näiteks oli selles must valgel kirjas töötaja tööle ennistamine, kui tema vallandamise põhjuseks oli tööandja diskrimineeriv käitumine.
Inimene, kes süüdlast otsides näitab näpuga teise peale, ei tee märkamagi, et tema neli kõverdatud sõrme osutavad tema enese poole.
Seepärast võiks Marika Tuus hoopis meenutada, kes andis keskerakondlasest sotsiaalministrile Jaak Aabile nõu siis, kui Riigikogu eelmisele koosseisule esitati töötajate usaldusisiku seaduse muudatus. See oli äärmiselt töötajavaenulik eelnõu ja jäi tänu sotsiaaldemokraatide vastuseisule esitatud kujul vastu võtmata.
Kurvaks teeb, kui meile kõigile ülimalt olulised küsimused püütakse taandada süüdlaste otsimisele, muuta asjalik arutelu tühipaljaks kemplemiseks. Aga mis parata ? inimene, saati siis poliitik, mäletab ikka ainult seda, mida tahab mäletada.
HELJO PIKHOF,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, Sotsiaaldemokraat
