Mitmetel spordiüritustel ja kokkusaamistel võib Teid kohata praegugi. Möödunud laupäeval elasite kaasa Suurte Tõllude võistlusele Põltsamaa staadionil. Millise elamuse saite?
Oi, väga tore oli. Põhjalikumalt vestlesin Aleksander Tammert seenioriga, kes tutvustas mind ka paljudele teistele spordiinimestele. Nii sai paljudega juttu aetud ja kätt surutud.
Keerame ajalooratast tagasi ja alustame juttu Teie lapsepõlvekodust ja vanematest.
Ma olen sündinud Järvamaal Linnape külas. Isa Karl oli tsaariajal mõisavalitseja. Ta oli talupoegade vastu sõbralik ja talupojad suhtusid ka temasse hästi. Hiljem tegutses isa kaupmehena ja talupidajana ning töötas Tallinnas raudteeametnikuna. Ema oli koduperenaine.
Kas suguvõsas leidus ka spordimehi, kellelt ehk geenid olete pärinud?
Vaat ei leidunud. Nii et imestan isegi, kuidas spordielu korraldamine mulle tööks sai.
Teid võib julgesti pidada Eesti spordi elavaks ajalooks. Millistest paikadest võiks otsida jälgi teie tööst spordielu organiseerija ja taganttõukajana?
Lõpetasin 1946. aastal Tallinna Kehakultuuri Tehnikumi. Õpingute ajal töötasin treenerina ka oma kodukandis Jänedal. Aastatel 1949-1950 olin Jõgeva maakonna spordikomitee esimees, pärast seda juhtisin spordielu Tapa rajoonis. Tapale sai rajatud laste spordikool, kus töötasin direktorina ja treenisin ka ise lapsi. Tapa perioodil olin taas kehalise kasvatuse õpetaja ja treener ka Jänedal. Viiekümnendate aastate lõpus ja kuuekümnendate algul juhtisin taas Jõgeva rajooni spordielu. Seejärel töötasin kuni 1987. aastani Luua Metsandustehnikumis, kus olin aastaid kehalise kasvatuse osakonna juhataja, pensionieas töötasin spordibaasi meistrina.
Millised on Teie enda saavutused spordis?
Meeleldi olen suusatanud ja tegelenud kergejõustikuga. Eriti hästi on õnnestunud odavise. Ennekõike olen aga spordielu organiseerija. Mul on tulnud korraldada sadu võistlusi. Jõgevamaal said 1980. aastate algul algatatud näiteks Voore talimängud, mida viisid läbi erinevad majandid.
Mida võiks rääkida teemal Raimund Kokk ja staadionide ehitaja?
Luuale sai rajatud kuuekümnendate aastate keskpaigas mustkattega staadion, mis oli tollal tehnikumide moodsamaid spordiplatse, kus käisid treenimas ka päris nimekad sportlased. Esimene staadion ehitati minu eestvedamisel aga Jänedale.
Teid on tunnustatud kolme NSVL Spordikomitee aukirjaga, teenelise sporditegelase aunimetusega, mitmeid aukirjad ja mälestusmedalid on saadud spordiühingutest Jõud ja Kalev. Kas preemiate eest on tulnud ka poliitilist lõivu maksta?
Möödanikus kutsuti mind korduvalt kommunistlikku parteisse, veendi ja agiteeriti. Mul õnnestus aga ikka “ei” öelda. Muide, Teise maailmasõja ajal süüdistasid Saksa võimud mind esimesel nõukogude okupatsiooni aastal komsomoli kuulumises, kuigi ma selle organisatsiooni liige pole olnud. Istusin kaks kuud Patarei vanglas eeluurimisel. Siis mõisteti, et mind ei saa milleski süüdistada, ja lasti vabaks.
Missugust toitu olete hea tervise huvides söönud?
Rangest menüüst pole ma küll kinni pidanud. Eks kaasa Heidi teab, mis ta mulle süüa annab. Meie mamma on väga hea perenaine. Kui meie lapsed siia tulevad, kiidavad nad ka vanaema tehtud mahlavett. Nad küsivad, et vanaema, kuidas sina nii head jooki oskad teha. Möödunud nädalal käsid lapsed meie kodus ka lõunat söömas, sest Toomase abikaasa oli välismaal.
Te olete populaarsust võitnud ka pillimehena, eriti akordionimängijana. Vahel sobivad hea muusika juurde ka mõnusad joogid. Mõnikord on näiteks lõõtspillimuusikat hea kuulata õlleklaasi taga. Kuidas sellisesse veidi kangemasse karastusjooki ise suhtute?
Ma pole olnud pidev õllejooja. Praegu segab õlle joomist ka mure silmaga, silmarõhk kippus liiga kõrgeks minema. Mis aga muusikasse puutub, siis pilli olen mänginud alates noorusaastatest ja muusika on pakkunud elurõõmu. Kui alustasin kolmekümnendate aastate lõpus Tallinnas tööd müügiagendina ja kauplesin jalgratastega, siis ostsingi esimese omateenitud raha eest akordioni. Olen pilliga kohal olnud paljudel pidudel ja koosviibimistel. Kord sattusin mängima isegi uue aasta vastuvõtul Kadrioru lossis. Aeg-ajalt võtan nüüdki kodus pilli kätte ja lugu tuleb välja küll. Koos meie pereansambliga mängisin ka oma eilsel juubelipeol. Minu poegadele Aivarile ja Toomasele pole muusika võõras. Aivar on hästi selgeks õppinud kitarrimängu. Toomas on lõpetanud Jõgeva Muusikakooli ning Tallinna Pedagoogilises Instituudis saanud selgeks ka koorijuhtimise. Laulu kuulata ja ka ise laulda meeldib minu viiele pojatütrele, keda kutsun musirullideks.
Kas pillimees Raimund Kokk on ka tantsumees?
No kus ma olen tantsida saanud, kui pean kogu aeg pilli mängima. Ise olen püüdnud ikka tantsimiseks aega leida. Valsisammud õnnestuvad mul päris hästi.
Jutust selgub, et marukarsklane ja askeet Te just pole. Mis on aga Teie energia ja elujõu saladus?
Ega ei oskagi kohe öelda. Ma arvan ikka, et pidev liikumine ja võimlemine. Mul on ju olnud tuhandeid õpilasi, keda on tulnud õpetada ja treenida. Nii olen pidanud ka ise pidevalt sportlikku vormi hoidma ja paigalseisu vältima. Tervist on andnud ka huumorimeel. Kui olin Jõgeva haiglas, suutsin panna naerma nii arstid kui ka platikaaslased. Arstid ütlesid, et selles palatis, kus osatakse nalja teha, paranevad inimesed ka kiiremini. Voodis norutamine raskendab aga haigustest jagusaamist.
Sajad teie õpilased nii Jänedalt kui ka Luualt on saanud medaleid maakondlikelt ja ka üle-eestilistelt võistlustelt. Kõige kuulsamaks on Teie treenitavatest saanud aga praegune president Arnold Rüütel?
Ma treenisin Jänedal võrkpallirühma, kus mängis ka Arnold Rüütel, kes oli päris võimekas võrkpallur. Olen Arnold Rüütliga kohtunud nüüdki, mil ta on Eesti president. Olime koos maavanema vastuvõtul ja puude istutamisel Siimustis. Arnold Rüütel on kinkinud mulle oma autogrammiga raamatu ?Tuleviku taassünd?.
JAAN LUKAS
