Ühe silla lugu

Sildu suletakse ikka, remondiks või renoveerimiseks. Selles pole midagi erakordset, sest teisiti ju ei saagi. Sild kui eluliikluse tuiksoon peab olema korras ja turvaline. Samas tekitab silla sulgemine alati kordades rohkem vastukaja kui mis iganes teelõigu sulgemine. Sest sild lõikab mingi osa meie territooriumist ära või poolitab selle. Ning tavaliselt tekitab seeläbi ühele või teisele poole jõge jääjatele olulisi ebamugavusi, ajalisi ja rahalisi kulutusi.
Eriti võib see siinmail puudutada aga põllumehi, kelle maa-alad asuvad kahel pool jõge. Antud juhul Pedja jõge ja sild, mis remondiks lukku pannakse, on Rohe sild Vaimastvere–Laiuse teel. Sild rajati sinna aastatel 1936–37, remonditi põhjalikult 1969. Nüüd on vaja seda taas remontida.
Õigustatud ja vajaliku ettevõtmise juures on aga küsimus, miks oli seda vaja teha just kõige magusamal kevadiste põllutööde ajal. Kas ei oleks olnud võimalusi leida need sada päeva sügisel, pärast saagikoristust? Põllumeeste sõnul ei arutanud keegi nendega seda küsimust. Ei küsitud arvamust ja mis veel hullem, ei antud isegi teada, millal sild kinni pannakse. Mis põllumajandusettevõtjatele see kõik kaasa toob, ei huvitanud justkui kedagi. Uudisest kuuldi n-ö küla pealt, sest Facebooki konto omamine ja seal surfamine ei ole vist kohustuslik.
Küll peaks olema iseenesestmõistetav, et sellistest suurtest muudatustest antakse varakult ja korrektselt teada neile, keda need kõige enam puudutavad.

blog comments powered by Disqus