Eriti hästi tulevad muutused välja, kui võrrelda Eestit kas või endiste saatusekaaslaste Ukraina ja Gruusiaga, kellele usinalt kogemusi jagame. Eestile edu toonud mudelit seostatakse alati avatud majandusega, mis ei sea mingeid piiranguid. Väidetakse, et selline liberaalsus on Eesti inimeste heaolu ja jõukuse kasvu peamine mootor.
Ka eranditult kõikide Eesti valitsuste tegevus on vaatamata mõningatele retoorilistele erinevustele olnud korraldatud sama mudeli järgi. Veelgi enam, iga väikseimgi kahtlus selle mudeli igikestvuse suhtes või ka kriitika liiga õhukeseks kulunud riigi suutmatuse kohta on kuulutatud peaaegu et pühaduseteotuseks.
Üsna osava retoorikaga tembeldatakse kahtlejad avatuse vaenlasteks ja totaalseteks vaesuse ümberjagajateks või meenutatakse Moldovat või mõnd muud kehva saatusega paika.
Eesti majandus on täiskasvanuks saanud
Ausalt öeldes ei olnud meil tõepoolest algul väga palju muid võimalusi kui avada oma riik igas mõttes nii kapitali sissevooluks kui ka käsumajandusega harjunud inimeste initsiatiivi vallapäästmiseks. Koos demokraatlike muutustega ongi see andnud päris eduka arengu. Ometi tundub, et senise mudeli rakendamise kasulik aeg on otsa saanud. Esiteks näitab meie majanduse areng täiskasvanuks saamist. Kui esimene kiire rahakogumise faas sai läbi börsikrahhiga 1998. aastaks, siis nüüd on ka teine faas, mis seostub kinnisvarabuumist teenitud rahaga, läbi saanud.
Ja nii ei olegi meil praegu enam muud valikut, kui et raha tuleb hakata teenima kas tegeliku tootmisega või müües meie eriomaseid teadmisi. Sellist arengut toetavad ka liitumine Euroopa Liidu majandusreeglitega, ühine turg ja tõukefondide abi. Teiseks on sellel peamiselt üksnes vaba majandusarengut rõhutaval mudelil liiga kallis hind, mille mõju hakkab nüüd järjest selgemini välja tulema.
Inimeste ebakindlusest tuleviku ees on jäänud sündimata tuhanded lapsed, liiga palju on õnnetustes hukkunuid. Kui samamoodi jätkame, pöördub see mudel iseenese vastu. Kuidas tagada kahaneva rahvastikuga riigis heaolu jätkuv kasv, kui 2050. aastal siseneb tööjõuturule 27 protsenti vähem inimesi kui praegu või kui 2030. aastal on pensionisaajaid 25 protsenti praeguse 16 protsendi asemel?
Väikese ühiskonnana vajab Eesti senisest oluliselt enam sotsiaalset vastutust, selle asemel et rõhutada liberaalseid vabadusi. Kindlasti ei tähenda sotsiaalse vastutuse suurendamine lausümberjagamist ega seda, et kulutame rohkem, kui suudame teenida. Lihtsalt kui meil on vähem inimesi, tuleb tõsta igaühe jõudlust ja panust ning pöörata tähelepanu elukvaliteedile. See aitab teha inimesest parema kodaniku oma riigile, parema liikme oma perele ning lisab talle endale väärtuslikke eluaastaid.
Pööre poliitilises mõtlemises on vältimatu
Inseneriteaduski kinnitab, et iga kasuliku mudeli rakendamiseks on oma aeg. Ja kui olemasolev mudel ei suuda Eesti riigi ja rahva ees seisvaid peamisi väljakutseid täita, siis tuleb see välja vahetada.
Alustama peaks kasvõi sellest, et suudaksime peamiselt kampaanialike lubaduste poliitikalt üle minna teadmistepõhisele riigijuhtimisele, mis tagab poliitika järjepidevuse ja stabiilse mõju ühiskonnale. Eesti ühiskonna terve mõistus ja arenenud poliitiline mõte peaksid seejuures kindlalt välistama nii vasak- kui ka parempopulismi vohamise.
Lähitulevikus hakkavad inimeste arusaamad muutuma. Majandusest tulenevalt juhtub see iseenesest. Kindel on aga see, et on ainult aja küsimus, millal tuleb paratamatu pööre küpsema poliitilise mõtlemise poole ja praegune mudel saab ajalooks. Küsimus on ainult selles, missuguste poliitiliste jõudude eestvedamisel see teoks saab.
JAANUS MARRANDI,
Rahvaliidu esimees
