Keskkonnateenistuse juhataja Rainis Uiga selgitus laupäevases Vooremaas ei arvesta seda, kuidas minimaalselgi määral vähendada vohavat bürokraatiat Eesti Vabariigis. Tuletagem meelde riigikontrolör Mihkel Oviiri avalikke esinemise eelmisel aastal, kus ta juhtis tähelepanu vajadusele lihtsustada asjaajamist, millega koos on võimalik vähendada halduskulutusi. Ka väikese asjaajamise lihtsustamisega saame midagi olukorra normaliseerimiseks ära teha. Paisutamisega seotud kooskõlastuste vormistamine on väga lihtsalt tehtav koos keskkonnamõju hindamise avalikustamisega, juhul kui seda tahetakse teha. Sisuliselt see toimubki, sest KMH avatud menetlus ei ole üksnes paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnistuomanike arvamuste väljaselgitamine, nagu Uiga ekslikult märgib. Keskkonnateenistus ei kiida heaks KMH aruannet, kui selles pole piisavalt analüüsitud ja arvesse võetud vastuväiteid, mida saab esitada ja tavaliselt esitatakse paisutustasemete kohta. Seadused ja määrused võimaldavad väga hästi neid tegevusi ühitada. Vaja on ainult arusaamist ja tahet käsitleda keskkonnakorralduse küsimusi loogiliselt, mitte ainult kitsalt, “oma paragrahvi” järgi.
R.U. : “Kommentaariks Arvo Järveti väitele, et OÜ Articer Painküla hüdroelektrijaamale vee erikasutusluba väljastades ei tegelenud KKT sisuliselt kodanike kirjalike vastuväidetega, jääb üle ainult lisada, et ülevaade vastavast kirjavahetusest on kõigile huvilistele kättesaadav keskkonnaministeeriumi dokumendiregistris. Arvo Järvet ei ole ilmselgelt kursis kõigi loa menetlust puudutavate dokumentidega. Lisaks kirjalikule suhtlemisele korraldas KKT Painküla paisuga seotud küsimuste arutamiseks kaks koosolekut: 18.06.2006 koosolekul osalesid kõigi paisuga seotud huvigruppide esindajad ja 28.09.2006 vastuväiteid esitanud maaomanikud. Viimaste nõudel koostati keskkonnamõjude hindamist täiendav eksperthinnang.”
Rainis Uiga esitab siinjuures eelmise lõiguga võrreldes vastuolulise seisukoha, kus ta märgib, et arendaja peab saama nõusolekud paisutusalaga seotud maaomanikelt, olgu või nende elukoht väljaspool Eestit. Minu arusaamist mööda on Painküla paisule antud vee erikasutusluba, kuigi vähemalt kaks maaomanikku pole selleks nõusolekut andnud. Nemad ei ela väljaspool Eestit, vaid Jõgeval. Minule teadaolevalt nad ei ole nõus täiendavas eksperthinnangus esitatud seisukohtadega, kuid sellele vaatamata on vee erikasutusluba välja antud. Eriala spetsialistina kordan üle oma varasema arvamuse ? Painküla hüdroelektrijaama keskkonnamõjude hindamisel ei ole selgitatud kõiki paisutamisega seotud võimalikke kahjulikke mõjusid ning pole selge, kas paisutamisega seoses ei teki kahjustusi paisutusalaga piirnevatele maaüksustele. Täiendav eksperthinnang kõiki neid küsimusi ei lahendanud. Tulemuseks see, et Jõgeva aleviku ja Painküla paisude vee erikasutusloa menetlemisel ei ole tegemist võrdse kohtlemisega.
R.U. : “Mis tahes äritegevuse eelduseks on normaalsed suhted huvigruppidega, kelle huve nimetatud äritegevus otseselt mõjutab. Jõgevamaa KKT eesmärk ei ole äritegevust tahtlikult takistada, nagu Vooremaa oma juhtkirjas väljendub, vaid tagada kõigile huvilistele nii rahvusvahelisest Arhusi konventsioonist kui ka Eesti siseriiklikest õigusaktidest tulenev õigus osaleda keskkonda puudutavate oluliste otsuste tegemisel. Ühe ärimehe huve ei saa seada kõrgemale avalikest huvidest. Mõistlike kompromisside ja kokkulepeteni jõudmine kõigi osapoolte huve arvestades ongi keskkonnateenistuse ülesanne.”
Viimases lõigus väljendub ametniku suhtumine, mis kipub mõnigi kord meil Eestis domineerima. Arendajad tegutsevad ainult oma ärihuvidest tulenevalt ja kõik muu on neile ükspuha. Keskkonnateenistusele peaks olema hästi teada, et Jõgeva aleviku paisjärvel on väga suur sotsiaalne ja maastikukujunduslik tähtsus. Paisjärv on ajaloolise koha puhkemajanduslikust aspektist üks olulisemaid maastikuelemente. Seega kõik tegevused, mis on seotud paisutamise lubamisega, teenivad ka Jõgeva linna ja selle ümbruskonna elanike huve. Kõike seda oli mul endal võimalik keskkonnamõju hindamise koosolekutel selgitada. Juhul kui praegune paisuomanik ja paisutusluba taotlev OÜ Linnaveski loobub edasisest asjaajamisest (kasvõi bürokraatliku kadalipu tõttu), ei saa keegi kohustada teda jätkama paisutamist. See oleks halvim lahendus, mis üldse kõne alla tuleb. Keskkonnateenistus peab arvestama, et ta ei ole ainult lubav-käskiv ametiasutus, vaid kokkuvõttes riiklik asutus, kes peab korraldama ka veekogude säästlikku ja igakülgselt kasutamist. Ametnike sotsiaalne vastutus on tegelikult hoopis laiem, kui seda mõnikord endal olevat arvatakse.
ARVO JÄRVET,
keskkonnaekspert
