Muusikakooli eelklassi tunnis on parasjagu sõna otseses mõttes sündimas muinasjutt. Sümbolite abil tekivad linnud, kroonitakse kuningat. Jutustatud lugu saadavad helid, kujundid, märgid. Õpetaja Tuuli ja laste ühisest mängust on saamas muusikaline etendus “Kuningas ja linnud”, millega mai keskel muusikakooli saalis ka publiku ette astutakse. Nagu õpetaja kinnitab, pole lõpptulemusena esinemine see kõige tähtsam, vaid eesmärk ja selleks valmistumise ühine loomeprotsess. “Oluline ongi just see, mis oli enne etenduse esinemisküpseks saamist, millega aega täitsime ning milliseid emotsioone, mõtteid ja tundeid see kõik endas kandis,” räägib õpetaja Tuuli, kes on kindel, et sellises ilusas eas lapsed ootavad tunnis imet. “Meid ümbritsev elu ongi lapsed muidu millestki ebamaisest kuidagi kaugele lükanud,” leiab õpetaja. Tema säravaid silmi vaadates ning tajudes, kuidas ta ise üleni mängus sees on, võib kindel olla, et imede sündimine siinsamas klassitoas polegi mingi ime.
Orffi-pedagoogika ehk laste oma muusika
Tuuli on pärast kaht aastat oma lapsega kodus olemist sedakorda veebruarikuu lõpust alates jälle muusikakoolis lapsi õpetamas, kus ta alates 1999. aastast eelklassiga tegelema hakkas. Nagu ta ise ütleb, jätkamas siin alustatut ehk oma traditsiooni, mis eelkõige tähendab Orffi-pedagoogika ideede vaimus õpetamist. Lühidalt äraseletatuna tähendab see õpetamist nii, et igaüks lastest saaks olla oma muusika looja. Orffi-pedagoogika on alguse saanud omaaegse saksa helilooja ja pedagoogi Carl Orffi järgi, kes alustas kunagi laste õpetamist harjumuspärasest teistmoodi. Nii seisneb Orffi-pedagoogika erinevate muusikaliste tegevuste nagu laulmise, liikumise, pillimängu, kõne ja hääle kasutamises ning muusika kuulamise sidumises õppeprotsessi, milles igale lapsele leitakse jõukohane ülesanne ning igaüks ühise terviku sündimisel ka osaline olla saab.
Niimoodi saabki sisuliselt välja kujuneda lõpuks muusikaline draama. Orffi-pedagoogika ja seesuguste etenduste koostamine Eestis praegu eriti levinud ei ole, leidub vaid üksikuid tegijaid. ?Inglise koolides on draamaõpetus eri õppeaine, meil seda eriti ei tunta,? teab Tuuli. Tal on hea meel, et Põltsamaa muusikakoolis on talle vabad käed antud ja teda usaldatakse oma meetodit rakendama. ?Ma pole seda vabadust ka kuritarvitanud. Tulemused on näidanud,? leiab Tuuli. Koolis on olemas koguni Orffi-instrumentaarium, mis õpetajal oma meetodi ellurakendamiseks väga vajalik – ksülofonid, kellamängud, metallofonid ja erinevad löökpillid.
Eestis on Tuuli ainus, kes Orffi Instituudis Salzburgis lõputunnistuseni jõudnud, kuigi üksikuid selles õppeasutuses õppinuid teatakse siiski olevat. Pärast muusikakadeemiat Salzburgis õppides sai Tuulile Orffi õpetus südamelähedaseks, pealegi oli seal õpetajaid, kes vastava draamaõpetusega tegelesid. Otsida ja leida on tulnud aga edaspidi koos lastega ikka iseendal.
Villapesemise lugu
Tuuli jutustab mõistuloo villapesemisest ning ütleb, et selle loo mõte kuluks aluseks võtta kõikidel, kes väikseid lapsi õpetavad. Lugu ise on järgmine. Pesnud üks vana naine parasjagu villa, kui teda kõnetanud möödaminnes kirikuõpetaja ja tundnud huvi, kas naisel ka midagi eelmisel pühapäeval kirikus käimisest meeles on. Kui viimane ei suutnud jutlusest midagi meenutada, öelnud kirikuõpetaja, et mis ta seal kirikus siis üldse käib, kui ta midagi meeles pole. Selle peale kostnud vana naine: ?Vaata, mina pesen siin villa, vesi läheb villast läbi, vettki pole enam, aga näe – vill on puhas.?
Tuuli ütlebki vahel klassi laste juurde minnes, et läheb jälle villa pesema. “Nagu villa pesemisel pole oluline see vesi, mis villast läbi käib, vaid ikka see, et vill on puhas, nii on laste õpetamisel just tähtis keskkond, muljed, elamused. Peaasi, et õpetaja väärtustaks seda tunniprotsessi, et ta ise kannaks teatud väärtusi. Lapsed on ju selles eas väga vastuvõtlikud,” leiab ta ning on kindel, et kui õpetaja protsessi juhib ja materjali valdab, siis asi ka õnnestub. “Pead olema valmis mängima. Kui midagi väga tahad teha, pole see ka raske”.
Kõik algab loost
Kõigepealt tulebki leida vastav lugu. Sellele hakatakse koos lastega karaktereid ja detaile otsima. “Valmis mudeleid ei ole. Lastel peab olema võimalus sõna sekka öelda. Ja nad ütlevadki. Mitu pead on ikka mitu pead ja laps on puhtam leht kui täiskasvanu, vahel tuleb ta millegi niisuguse peale, mida täiskasvanu pole osanud märgata,” teab Tuuli. Need lood kannavad harilikult ilma kostüümideta, muude märkide ja detailide varal. Selles mängus tekib igasuguseid tähtsaid rolle, hästi palju väikesi ülesandeid ning iga laps saab võimaluse ja tunde olla tähtis tegelane ning avastada seda imet. ?Mulle endale on hästi tähtis, et see lugu kannaks alati inimlikke omadusi. See mõtteviis pole praegu Eestis populaarne. Pigem nii, et olen hästi tubli nagu rakett, saan ruttu rikkaks ja rühin üksi edasi. Olen kindel, et minu võimuses saab olla omal moel laste ellusuhtumist mõjutada. Püüan seda teha just nende lugude kaudu, et muuta seda, mida mul oma valdkonnas muuta võimalik. Iga muinasjutu panemegi kandma mingit suurt inimlikku sõnumit – sõprust, üksteise hoidmist ja tähelepanemisest. Eks selle praegusegi loo ??Kuningas ja linnud? ? püüdsin panna kõnelema just kahest tähtsast asjast ? vabadusest ja üksteise märkamisest,? räägib Tuuli.
Mõnikord on Tuulilt küsitud, miks ta oma teadmiste ja oskustega ei tööta näiteks kusagil Tallinnas või veel kaugemal, selle asemel et Põltsamaalt teisi õpetajaid ja tudengeid õpetamas käia. Tuuli ei suuda neid küsijaid mõista, sest nagu ta ütleb: “Miks peaks just kusagil suures kohas midagi väärtuslikku tegema. Mul pole Tallinna vaja, vaid võimalust oma tööd teha ja just siin, kus on palju toredam. See on ka minu kool olnud. Pere ja kodu on siia loodud. Ma ei pea vajalikuks elu mujal alustada.?
VAIKE KÄOSAAR
