Üks maailma filmiajaloo kuulsamaid linateoseid kannab nime “Tuulest viidud”. Jõgeva linnaraamatukogus praegu üleval oleva filmiplakatite näituse kohta sobib seevastu sõnapaar “tuulest toodud”: möödunud sügisel jalutas Jõgeva alevikus elav Gunnar Vasemägi aleviku klubi taga ja tuul lennutas talle vastu posu vanu filmiplakateid.
“Eks need kunagisest kinomehe ruumist pärinenud,” ütles Gunnar Vasemägi. “Õue võisid need sealt sattuda kuidas iganes: klubihoonel pole ju enam aknaid ees ja igaüks, kes tahab, võib sinna kolama minna.”
Paarikümmend leitud filmiplakatit lähemalt uurima hakates avastas leidja, et tegemist on mitte küll ülevaatliku, ent siiski päris huvitava materjaliga, mis pärineb mitmest erinevast aastakümnest ja mis lähemal uurimisel hakkab kõnelema üht-teist meie lähiajaloost. Nii otsustaski ta leitud kraami mitte minema visata, vaid sellest hoopis näituse teha.
Vanimad leitud plakatitest pärinevad 1960. aastate lõpust, uusimad 1990. aastate keskpaigast, mil kinonäitamine aleviku klubis Gunnari mäletamist mööda lõppeski.
„Plakateid uurides selgus mulle tõde, et olgu riigikord milline tahes ja valitsegu milline ideoloogia tahes, aga võtted, kuidas inimesele lähenetakse, on sarnased. Nõukogude tulistamisfilm ja Hollywoodi tulistamisfilm erinevad minu meelest üsna vähe,” arvas Gunnar Vasemägi.
Kääride ja liimiga
Plakatite kujunduslik pool on ajateljel liikudes seevastu tugevasti muutunud.
„Nn üleminekuaja saabudes muutusid plakatid formaadilt väiksemaks ja kujunduselt lihtsamaks. Lõpuks hakati neid käepäraste vahenditega suisa ise tegema: filmiajakirjast pärit pilt kleebiti suuremale paberile, ajalehest välja lõigatud väike filmitutvustus samuti, ning kirjutati käsitsi tekstid juurde,” ütles Gunnar Vasemägi.
Neilt isetehtud plakatitelt saab ka teada, et poolteist aastakümmet tagasi maksis kinopilet vaid kuus krooni. Aga eks palgadki olnud siis väiksemad. Ajastu märke leiabki plakatitel mitmesuguseid. Näiteks on vanematel plakatitel eriti kõva reklaamiargumendina välja toodud, et tegemist on värvifilmiga (järelikult oli osa filme siis veel mustvalged!).
Meelest oli pühitud ka 1978. aastal Gorki-nimelises filmistuudios vändatud filmi „Kadumine” plakatilt leitud logo tähendus: sellel oli lehvivale lipule kirjutatud arv 60. Lõpuks siiski meenus, et tegemist on komsomolimärgi kujutisega ning et sel aastal tähistati selle leninliku noorteorganisatsiooni 60. sünnipäeva. Ju oli siis film pühendatud just sellele sündmusele. Või siis tegi autor näo, et on pühendatud – selleks, et film edukamalt stuudio tööplaani suruda või uinutada tsensorite valvsust filmi ideoloogilise külje jälgimisel. Nii, nagu nüüd garneeritakse igasuguseid ettevõtmisi lihtsamaks rahasaamiseks euro-, integratsiooni-, keskkonna- ja muu temaatikaga, nii leiutati ka nõukogude ajal igasuguseid võtteid, et paremini ära elada või oma eesmärki saavutada. Ega siis inimesed toona lollimad olnud!
India ja indiaani
Gunnar Vasemägi töötab Jõgeva Sordiaretuse Instituudis lukksepp-mehaanikuna, ent on tuntud ka muusiku ja harrastusnäitlejana. Ka filmitegemisest pole ta väga kaugelt mööda käinud ja nooremana oli ta kõva kinoskäija.
„Kõige rohkem sai omal ajal vaadatud vist „King Kongi”. Indiaanifilme vaatasin ka, aga India filme mitte: sain üsna ruttu aru, et need on minu jaoks halastamatult igavad. Mis puutub aga neisse filmidesse, mille plakatid näitusel on, siis tunnistan ausalt: ma ei mäleta mitte ühtegi neist,” ütles Gunnar Vasemägi ja lisas, et nüüd vaatab ta filme enamasti kodus.
Näituse teokssaamisele kaasaaitamise eest on Vasemägi tänulik kultuuriseltsile Vanaveski, Margus Essile, Ants Pajule ja Vooremaa fotograafile Anatoli Makarevitšile. Kui näitus 27. mail Jõgeva linnaraamatukogu nn ööraamatukogu programmi raames avati, andsid Gerli Neeme, Merlin Haljak ja Indrek Uusmaa Gunnar Vasemäe juhtimisel seal ka väikese etenduse. Avatuks jääb näitus 2. juulini.
i
RIINA MÄGI
