Vaher väidab ülekohtuselt, et korruptsioonikuritegusid suudab tõsiselt menetleda vaid kapo, sest vastav võimekus politseis puuduvat. Korruptsioonijuhtudele pöörab tähelepanu aga ka nn tavapolitsei.
Politseis on tööks korruptsiooniga seotud süütegudega kokku 35 ametnikku, kellele lisandub politseikontroll. Ametnikud on saanud vajalikku koolitust ning korruptsioonijuhtumitega tegelemiseks on loodud spetsiaalsed ametikohad. Korruptsioonijuhtumite avastamiseks on kindlaks määratud sellealase koostöö ja infovahetuse kord teiste politseiasutustega, Riigikontrolliga, Maksu- ja Tolliametiga, Riigihangete Ametiga ning prokuratuuriga.
Ka kuritegevuse statistika näitab, et korruptsioonijuhtumite avastamissagedus on tõusnud. 2005. aasta jooksul avastati 410 korruptsioonijuhtumit, käesoleva aasta 9 kuuga on juba avastatud 362 juhtumit. Politseinikud on saanud hea väljaõppe ja ettevalmistuse ning teevad oma tööd täie vastutustundega. Seega ei lasu korruptsioonijuhtumite paljastamine üksnes kapo õlul, vaid sellega tegeleb edukalt ka politsei koostöös prokuratuuri ja teiste riigiasutustega.
Kuid üks asi on korruptsiooni paljastada ja välja juurida, teine asi on aga luua tingimusi selle ennetamiseks. Demokraatliku riigi jõu- ja sisejulgeolekustruktuuride lähtepõhimõtteks peab olema mitte karistamine, vaid usaldus. Ühiskonna poole suunatud usalduse aluseks on eeldus, et ühiskonnaliikmed järgivad nii kirjutamata kui ka demokraatlikul viisil vastu võetud seadusi.
On võimalik muidugi teistsugune lähenemine ? nimelt kahtlustada kõiki juba ette petmises, kuritegevuses, korruptsioonis. See kahtlustus tugineb kurjuse tunnistamises inimese põhiloomusena. Sel juhul aitab ainult pidev hirmuseisund ning selle seadusandlik fundeerimine.
Kodanikuühiskond, mille poole ka Eesti liigub, ei saa minu kujutluses rajaneda “hirmufaktoril”. Vaher kurdab, et “politseinike seas on maad võtnud hirm poliitikute ees”. Tõesti, aastate jooksul on toimunud riigi avaliku sektori järjekindel politiseerimine professionaalsuse arvelt, mis oli tugevalt tuntav ka siis, kui Vaheri erakond omas võimukoridorides olulist jõudu. Selge see, et õpetajate, arstide ja riigi jõustruktuuride seadmine vastavalt erakondlikele positsioonidele halvab nende riigi ja üldise hüve erapooletut, seadustest lähtuvat teenimist. Just nii süveneb politseis oht mitte seaduslikkuse järelvalveks, vaid hoopis tõlgendamiseks vastavalt poliitilistele eelistustele või kuuluvusele.
Tuleb aru saada ja jõuda laiale poliitilisele kokkuleppele ühes: politsei, päästeamet, piirivalve ? kogu sisejulgeolekusüsteem osutab riigile ja ühiskonnale valmisolekuteenust. Jõustruktuuride töö efektiivsust ei mõõdeta mitte töö kvantiteedi ja “tootlikkuse? alusel, vaid üldise turvalise keskkonna olemasolu alusel. Mis lõppkokkuvõttes võib isegi tähendada seda, et mida vähem nähtavat, karistavat tööd turvajatel, seda kindlamini tunneb end kogu ühiskond.
See, mida politsei praegu kõige enam vajab, on stabiilsus. Igasugune uus “raputus? lõhuks senitoimivat.
Söandan väita, et siseministeeriumi haldusalas on üle hulga aja kujunemas taas eeldused stabiilseks arenguks. Küsimus ei ole vähimalgi määral ühes ministris, vaid kogu valitsuskoalitsiooni arusaamas, et sisejulgeolek ei seisne ainult seaduslikkuse järelvalves, vaid selles, et kõik struktuurid oleksid paigas, korraliku ning kaasaegse varustuse ja professionaalse väljaõppega ning et inimesed, kellest sõltub meie elu normaalne toimimine, oleksid motiveeritud ka palgaga.
Järgnevate aastate palgatõus, mis ulatub keskmiselt kolmandikuni, osutab sellele, et eelkõige on muutumas nn operatiivtasandi palgatingimused. See tähendab, et paraneb nende politseinike, päästjate olukord, kes vahetult inimesi teenindavad ja abistavad.
Loomulikult on tegemist üksnes vahepealsetel aastatel tekkinud tühimike leevendamisega. Ometi ei saa sedagi nihet alahinnata. Palgatõus avalikus sektoris näitab, et riik tõesti hoolib iseendast kui kodanike ja ühiskonna stabiilsuse tagatisest.
Kalle Laanet
siseminister, Keskerakond
