Üks noormees müüs eile koguni metsmaasikaid – kümme krooni topsitäis. Läks kaubaks küll. Aedmaasikad olid siiski valdavas enamuses, kellel suuremas, kellel väiksemas koguses. Kilo eest küsiti kolmkümmend ja kolmkümmend viis krooni. Lausa kilode kaupa praegu keegi veel ei ostnud, küllap ootavad moosikeetjad paremaid aegu, kui marjad rohkem valmis saavad ja hinnad kukuvad. Kurgikilo maksis enamusel müüjatest kuusteist krooni, ühe kilo vana kartuli eest taheti peamiselt kaks krooni. Tänane turg on eelduste kohaselt suurem ja kaupa ehk samuti enam nagu laupäeviti ikka. Eks siis liigub ju rahvastki rohkem. Suuremat ostu-müüki on aga loota siis, kui teised marjadki valmivad. Vaiksemaks hakkab tasapisi jääma kusagil septembrikuus.
Nokk kinni, saba lahti
“Kolm kuud seda kauplemist ongi, mõned vapramad müüvad katuse all ka talvel,” kinnitas firma Merineitsi juht Jaano Terras. See firma on alltöövõtja linnale kuuluval turul ning võitnud juba kaks aastat järjest ka vastava konkursi.
“Alguses sai tehtud päris suuri investeeringuid. Ehitasime katusealused, tõime sisse elektri. Iga laua juures on pistik ja kellel soovi, saab laenutada elektrilisi kaalusid. Hommikul kell kaheksa lülitame kilbist voolu sisse ja õhtul kella viie ajal välja. Öösel voolu ei saa. Kaua sa logude laudade peal ja lageda taeva all ikka inimestel kaubelda lased,” selgitas Jaano Terras. “Ega seda sissetulekut eriti loota olegi, talv võtab palju maha. Siin meie laiuskraadil jäävad peamiseks kauplemisajaks tõepoolest vaid mõned kuud.”
Eelnevat arvestades oleks Terrase arvates kõige õigem ehitada turuplatsile kinnine turuhoone, et kaup ei rikneks. Muidugi nõuaks selle ülalpidamine ja talvine kütmine rohkem kulutusi, aga kauplemine oleks kindlasti intensiivsem ja käive suurem. Praegu kauplevad tööstuskaupade müüjad peamiselt kioskite ees, kus vihm ja päike paratamatult kaupu kahjustavad. Kioskites sees pole kauplemine lubatud, neid kasutatakse peamiselt hoiulaona.
Enamik tööstuskaupadega kauplejad on kioskid ka ära ostnud, mis neile paraku nüüd vaid ristiks ja viletsuseks saanud. Jaano Terrase sõnul soetasid jõgevlased endile kioskid ilmselt suure lootusega just sel ajal, kui Tallinnas neid turult välja vedama hakati. Paraku on praegu kioskite aeg möödas. Omanikel pole nende müügist erilist hinda loota, ilmselt läheb äravedu tunduvalt kallimaks. See on aga nende probleem, samuti nagu müügist saadav tulugi.
Teine suurem mure on turu kõrval asuv 1100 ruutmeetri suurune kruusakattega eraomanikule kuuluv kinnistu. Sealt keerutab tuul turuplatsile tolmu, aga midagi ette võtta pole võimalik. “Riik müüs selle möödunud aastal kunagisele Weroli kommertsdirektorile. Tal on maatükke mujalgi Eestimaal kokku ostetud, ära ei müü ja midagi ette ka ei võta. Meie oleme võimetud,” tunnistas Jaano Terras.
Jõgeval tegelikult turgu polegi
Kui seadust silmas pidada, siis polegi Jõgeval turgu olemas, vaid praegust turuplatsi võib vabalt käsitleda ka sisehoovina. Täht-tähelt asja võttes on turule ikkagi ette nähtud teatavad kriteeriumid. Näiteks see, et turuplatsil peavad olema väravad, mida õhtul sulgeda ja hommikul avada saab. Ametlikult on turul kui sellisel keelatud kasutatud riietega, koduloomadega jne kauplemine, mis on tänavakaubanduse valdkond. Nii et Jõgeva turuplatsil kõike seda nagu võiks ja ei või ka müüa. Praegu igatahes siin nendega ei kaubelda.
Firma Merineitsi maksab alltöövõtjana makse linnale, väljaminekute hulgas on ka turu koristaja tasu, prügivedu jne. Kodumaiste taimede ja saadustega kauplejatele on tehtud asi siiski suhteliselt odavaks. Kes pileti kaheks nädalaks ette ostab, sellele tuleb koha hinnaks 12 krooni, ühekordne kohahind on 17 krooni. Enamik kohalikke kaubapakkujaid on pidevalt samad ning ostjatele tuttavad, uusi on harvem. Küll aga on Jõgeval käidud kaupa müümas Narvast, Sillamäelt, Tartust, Viljandist ja mujaltki, eriti laupäeviti, kui turg suurem.
VAIKE KÄOSAAR
