Ülemöödunud laupäeval sõideti Peipsi järve jääl Kalevipoja uisumaratoni. Spordisündmuse tegid ühes või teises rollis kaasa nii mõnedki tuntud isikud, kellele siinkohal sõna anname.
Alo Kõrve, Tallinna Linnateatri näitleja
Käin suviti paadiga üsna tihti Peipsi järvel. Kui kuulsin raadiost, et on tulemas viies Kalevipoja uisumaraton, siis tuli äkki mõte, et tuleks ja vaataks, milline see järv talvel on. Mõte oli muidugi hull, sest mul puudub igasugune uisutamiskogemus. Isegi lapsepõlves mängisime Sadukülas teiste poistega hokit nii, et uiske all polnud ja käes olid mingid sobiva kujuga puutoikad.
Koduteatri ja Draamateatri kolleegid, kellega praegu kahe teatri ühisprojektina valmiva lavastuse “Utoopia” proove teeme, ütlesid minu maratoniplaanist kuuldes kui ühest suust, et ma pole vist päris terve. Eriti agar osatama oli Ain Lutsepp. Osalt temale koha kättenäitamiseks valisin mitte lühema, kümnekilomeetrise, vaid pikema, kolmekümnekilomeetrise distantsi.
Maratoni jaoks laenasin hokiuisud ja eile õhtul tegin nendega Sadukülas väikese sõiduproovi. Ei saa öelda, et ma maratonirajal väga kiiresti edasi oleksin liikunud: kui võitja Kert Keskpaik kuuendalt ehk viimaselt ringilt tuli, olin mina lõpetamas kolmandat, ent nüüd, mil maraton seljataga, on tunne uskumatult äge.
Ants Kuusik, Viljandimaa legendaarne sporditegelane
Olen kaasa teinud kõik Kalevipoja uisumaratonid ja tänavune rada oli viie aasta lõikes vaieldamatult parim. Ka ilm on superhea ning oma
Olen tegelikult Palamuselt pärit ja uisutama õppisingi sealsel veskijärvel. Nooruses jõudsin kiiruisutamises päris kaugele: 1968. aastal tulin viiekordseks Eesti juunioride meistriks. Ent siis võeti mind sõjaväkke ning Tšehhi sündmustest tingitud eriolukorra tõttu ei pääsenud ma lubatud spordiroodu, vaid mind kupatati Nõukogude Liidu piiri äärde, kus sporditegemise võimalusi polnud. Nii lõpetaski sõjaväeteenistus minu sportlasekarjääri ning kolmkümmend aastat ei pannud ma üldse uiske alla. Siis aga hakkasin jälle uisutama, algul Antsoni-aegsete kiiruiskudega, nüüd juba moodsate klappuiskudega.
Viljandis töötan kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustikutreenerina. Käin õpilastega ka uisutamas. Viljandis saab uisutada nii varikatusega kunstjääl kui ka järvejääl.
Viktor Svjatõšev, Jõgeva maavanem, Kalevipoja uisumaratoni organiseerimistoimkonna esimees:
Olin vahepeal oma nelikümmend aastat uisutamispausi pidanud, ent nädal enne tänavust maratoni panin Adavere treeneri Väino Treimani õhutusel uisud alla ja avastasin, et lapsepõlves omandatud oskus pole kuhugi kadunud. Napi nädalaga olen jõudnud uiskudel viiskümmend kilomeetrit maha sõita, seda enamasti Adavere uisustaadionil. Täna hommikul kella kaheksa paiku sõitsin üksinda läbi ka viie ja poole kilomeetri pikkuse Kalevipoja uisumaratoni raja. Taevas oli selge, päike tõusis ja vaatepilt oli vapustav.
Tiit Lääne, spordiajakirjanik ja –ajaloolane:
Valisin seekord kümnekilomeetrise distantsi. Kui oleksin teadnud, et jää nii hea on, oleksin valinud kindlasti pikema, kolmekümnekilomeetrise. Jäärada on tõesti nii sile nagu hokiväljak. Paningi maratonile selga Chicago Black Hawks’i hokimeeskonna särgi: see on NHLi klubide särkidest kõige ilusamaks tunnistatud.
Jaan Aiaots, Põltsamaa linnapea:
Rada oli suurepärane. Tuul oli küll vahepeal natuke vastu, ent see palju ei seganud.
Mitmel varasemal aastal on ilm maratoni korraldajatele parajat peavalu valmistanud ning sundinud mõnikord võistlust ka ära jätma. Tore, et korraldajate närvid kõigele vaatamata vastu on pidanud ning et nad püssi põõsasse pole visanud.
Aare Järvik, Võhma abilinnapea:
Kalevipoja uisumaratoni kommentaatori rolli kutsuti mind üsna ootamatult ja vaid paar päeva enne võistlust. Et elan Puurmanis ja olen Põltsamaa piirkonna spordieluga, Adavere uisutajate tegemistega sealhulgas, päris hästi kursis, julgesin pakkumise vastu võtta ja peab ütlema, et maratonipäev oli ka mu enda jaoks päris huvitav. Hea meel oli näha, et uisud pani alla nii mõnigi omavalitsusjuht.
Maratonil osalenuid küsitles RIINA MÄGI
