Jõudes eelmisel laupäeval esimest korda Sotši mängude ajal Krasnaja Poljanas asuvasse Esto-Sadoki, ei tundnud seda paika ära. See ei meenutanud enam millegagi väikest mägedevahelist puumajadega küla, kus sead ja lehmad vabalt ringi uitasid.
See oli aasta 1986, kui koos hea kolleegi Ants Paju ja tema kaaskonnaga siinkandis ringi liikusime. Raske uskuda, et tegu on sama kohaga, kus nüüd läbivad küla suured mitmetasandilised teed ja selle kõrvale on kerkinud uhke väljanägemisega hotellid, nüüdisaegsed kortermajad ning küla servalt läheb läbi ka raudtee, mis viib Adlerisse.
Kõige selle juures aga meeldiv taasavastus: Anton Hansen Tammsaare majamuuseum, kus meie kuulsaim kirjanikuhärra enam kui sada aastat tagasi (1912) tervist käis kosutamas, seisab tuttavlikul moel omal kohal.
Ainult et kui 28 aastat tagasi asus see majake ühena teiste majade reas, taustaks kõrge lehtpuumetsaga kaetud mäenõlv, siis nüüd ümbritsevad otse küla peatee Estonskaja tänava ääres paiknevat majamuuseumi viiekorruselised kortermajad.
Eesti oaas suures olümpiakülas
Peaaegu otse majamuuseumi vastas, diagonaalis üle tee on aga olümpiapäeviks ehitatud uhke Gorki pressikeskus, mis ühendab kõiki Krasnaja Poljanas toimuvaid alasid. Maja meenutab oma uhkete sammastega justkui mõnda paleed või kontserdisaali. Tammsaare majamuuseum torkab peatee ääres silma oma avara õuealaga, mis on plankaiaga piiratud.
“Me oleme siia jäänud nagu oaas selles suures külas, kuid püsime kindlalt. Suured olümpiaehitised pidid meiega arvestama. Arhitektid isegi kiitsid, et see maja sobib siia suurepäraselt,” rääkis muuseumi juhataja Diana Gubareva. Tema võttis meid siin vastu ka 1986. aastal. Tollane klubijuhataja oli siis väga noor ja kandis perenime Orav.
Esto-Sadoki nime kandvas külas elas toona 100-120 peret. Nüüd on see nüüdisaegsete majade ja hotellidega linn, mis kannab jätkuvalt küla nime. Diana sõnul toimusid suured ehitused siin viimase kahe aasta jooksul, kuid töid alustati kuus aastat tagasi.
“Esialgu oli kindel kavatsus anda Esto-Sadoki peatänavale Tammsaare nimi. Lõpuks peeti seda siiski liiga keeruliseks ja nimeks jäi Estonskaja.”
Diana kinnitas, et inimeste kodud jäid olümpiarajatiste ehitamisel valdavalt alles. Kes pidid oma eluasemest loobuma, need said selle eest ka vastava kompensatsiooni. Mõned polnud sellegagi nõus ja neil õnnestus isegi oma maja säilitada.
“Mul oli Adleris ühetoaline korter, mis jäi ette olümpiamagistraali ehitusele. Selle eest sain valuraha, millega sain oma Esto-Sadokis asuvas majas kapitaalremondi teha. Mõned mu tuttavad teenisid tänu olümpiaehitustele sellise raha, mida nad poleks muidu eluski näinud.”
Tema sõnul ei pea paika jutt, nagu kõik oleks hävitatud ja inimesed oma kodud kaotanud. “See on poliitika, kui sellist juttu räägitakse,” kinnitas Diana.
Antsu käepigistus püsib meeles
Meenutasime temaga ammust kohtumist, kui saabusime Esto-Sadoki. Eestlaste jõudmisest siia möödus siis sajand. Ants Pajul oli tollal kaasas mälestusplaat, märkimaks seda tähtpäeva, ja kottidesse pakitud nuluistikud, mille pärast KGB meeskond meid Adleri lennujaama “tervitama” tuli ja pea tunni lennukis hoidis.
Plaat ehib tänagi muuseumi õue, kuuludes mälestuskivi “Murtud süda” juurde. Nulud on hästi kasvanud ja annavad 17 plusskraadiga talveilmas juba päikese eest varju. Mälupilti tuleb foto, mis tehtud Tammsaare maja ees, mis siis veel muuseum ei olnud. Seal seisid kõrvuti Ants Paju ja kohalike eestlaste üks teenekaim järjepidevuse hoidja Leeni Mustkivi.
Nüüd pole neid kumbagi meie seas, aga nende täitunud unistus, et selles kunagi Anna Vaarmannile kuulunud majas võiks asuda Tammsaare majamuuseum, elab.
“Kohtusime siis Antsuga esimest korda ja ma tunnen tänaseni tema võimsat käepigistust, mis mu väikse käe lausa kokku vajutas,” meenutas Diana. “Kui Ants poleks siia tulnud ja selle muuseumi nimel tegutsenud, ei oleks täna ka seda maja alles. Sest 1986. aastal elasid siin võõrad inimesed ja tänu Antsule sai siinsetele elanikele uus eluase leitud ning maja muuseumiks kohandatud. Tänu sellele seisab see maja tänagi, muidu vaevalt. Nüüd ei puutu seda kultuurilist mälestist keegi.”
Nagu rääkis Diana, tegutseb majamuuseum Sotši linna kultuuriosakonna juures asuva Nikolai Ostrovski muuseumi osakonnana. Tammsaare majamuuseum avas uksed 1988. aastal ning viimased neli ja pool aastat on selle juhina töötanud Diana.
“Rahvast käib meid vaatamas palju, kolmel päeval on ekskurisoonid. Siin on Tammsaare tuba, väljapanekud tema raamatutest, kuid samuti kohalike eestlaste ajalugu käsitlevad materjalid. Nagu näiteks tööriistad, mis siia rännanud eestlased endaga kaasa tõid.”
Eestlaste poolt 1920. aastal ehitatud kultuurimaja, mis pidi olema ammu lammutatud, et uus asemele ehitada, püsib osaliselt siiski püsti. Praegu on küll võimatu uskuda, et 1986. aastal siin kohaliku mesindusmajandi suurt lõikuspidu pidasime. Puud, mis toona siia kultuurimaja kõrvale said istutatud, on ümberehituste käigus kadunud. Seda jälge enam pole. Uus ja moodne kultuurikeskus, mis pidi mängudeks valmis olema, on aga tegelikult siiski alles lõpetamata.
Esimest eestlast meenutab seeder
“Eestlasi on siin alles paarkümmend, kes ka keelt oskavad. Aga meil tegutseb puhkpilliorkester ja laulukoor,” ütles Diana ning laulis ilusas eesti keeles. Ta loetles mõningaid laule, mis alati siinsete eestlaste repertuaaris on püsinud. “Mets mühiseb…”, “Kungla rahvas”.
“Aga alati, kui Ants meil külas oli, pidime laulma “Ta lendab mesipuu poole”. Antsu siinolek süstis meisse palju lisajõudu,” meenutas Diana Gubareva.
Kultuurimajast pole kaugel kalmistu, kuhu on maetud valdavalt eestlased. Plaatidelt vaatavad vastu perekonnanimed Tint, Naeltok, Lukason, Kask, Piho… Keset kalmistut kõrgub uhke seeder. Selle tüve küljes on metallplaat tekstiga: “Selle seedripuu alla on maetud Esto-Sadoki küla esimene elanik aastast 1886 Nahkur, Tõnis Matsovitš 1854 –
Pea sada aastat tagasi surnud mehe auks istutatud puu on tõeline hiiglane. Sama püsiv ja vapper nagu siia elama asunud eestlased. Selle võimsa okaspuu kõrval seistes, vaadates lumiseid mägesid ja eemal helendavaid olümpiarõngaid, tunned ennastki seismas justkui eestlaste maal. Ainus, mis Esto-Sadokis puudub, on mälestusmärk Ants Pajule, tänu kellele on meil põhjust siia ikka ja jälle tulla. See tuleks rajada ja selle võiksid oma südameasjaks võtta jõgevamaalased.
TIIT LÄÄNE, Sotši
