See kokkulangevus oleks ehk juhuslik, kui poleks tõsiasja, et 90 aastat tagasi, mai lõpul 1917, oli Laiuse koguduse õpetaja ja keiserliku Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor Johan Kõpp nende eestvedajate hulgas, kes kutsusid Tartusse kokku esimese eesti kirikukongressi. Oma riiki selle põhiseaduslikul kujul veel polnud, kuid luterlik vaimulikkond sai aru, et: (1) kogudusi tuleb hoida anarhia eest ja (2) evangeelne kirik peab olema avatud. Mõlema põhimõtte juured ulatuvad kindlasti ka Laiuse kogudusse ja tema õpetaja majja, kuigi Johan Kõpp oma memuaarides ?Mälestuste radadel? (1953-1987; 2. tr. 1991) sellest eraldi ei kirjuta.
Riigipöördekatset polnud
Oluline on seda meeles pidada mitte ainult tähtpäeva pärast, vaid ka kui eeskuju. Aprilli lõpp 2007 sunnib küsima, kuivõrd peab praegune Eesti olema avatud ning mismoodi tagada meie tugevus ehk kuidas me välistame kaasaegse anarhia. Olen endiselt seda meelt, et riigipöördekatset ei olnud, sest peale muu olnuks siis vaja ka viiendat kolonni eestlaste hulgast. Kui selline leiduks, peaks meie keskel elama väga palju võimalikke reetureid, kuid niisugune kahtlustamine on haigevõitu. Me ei saa tugevat Eestit põhimõttel ?Jätke võtmed väljapoole!?, kuid me ei saa ka panna oma riiki kinni iseenese ees. Ei ole olemas põhimõtet “Avatud ühiskond, suletud riik?!
Mai/juuni vahetusel 1917 sõnastas esimene kirikukongress oma põhimõtte märksa positiivsemalt: kirik on avatud kõigile, kes teda ära ei salga. Kandes selle üle kaasaegsesse Eestisse, saaksime ligikaudu järgmist: Eesti riik on avatud kõigile, kes ei tule siia ega hakka siin laamendama nagu oma riigis. Võib-olla see ei ole kõiges enesestmõistetav. Käesolevate ridade kirjutamise eel tahtis väike plika, kiiver korralikult peas, sõita ühe Tartu suure toidupoe müügisaali jalgrattasadulas. Plika isa pidas seda loomulikuks. Turvanaine ütles õpetlikult, et see ei lähe, isa sai asjast aru ning ratas jäeti turvanaise hoolde. Kas see tüdrukutirts vajas integratsiooni kauplusega? Ilmselt jah. Kas liikluseeskirjades peab olema punkt, mis keelab toidupoes tänavajalgrattaga ringi sõita? Ilmselt ei ? või me läheme omadega segi.
Ühisosa otsides
Mida me vajame, on arusaamine, et postsovjetism ja postkolonialism ei saa kesta igavesti, kuid demokraatia ei välista sugugi kiusatust olla võimalikult egoist. Lahtiräägitumalt ? eestlaste ja mitte-eestlaste ühises eksistentsis samal maakamaral tuleb algusest peale arvestada tõsiasja, et inimeste, perekondade ja mikroühiskondade ajaloolised taustad on väga erinevad ning riigi terviklikkuse vastane on neid erinevusi ilma ühisosa leidmata rõhutada.
Mis on see ühisosa? Veelgi maalähedasem olles: agraarses ühiskonnas on külakogukond täiesti loomulik. Olen minagi toonud lehma küla ühiselt karjamaalt kodusesse lauta ja Tallinnas polnud see ennekuulmatu kuni 1960. aastate lõpuni. Aga Eesti Vabariik ei jagune külakogukondadeks ja kui hakata neid tahtma, siis me jõuame Juhan Julma aegadesse. Meie ühisosaks on maa riigipiiri sees.
Kuidas see selgeks teha? Mina ei alustaks sellest, mis on integratsioon, vaid demokraatiast, mille kehtestab kodanikkond. Taandanud kodanikuseisuse passi omamisele, me oleme teinud oma olemise lihtsamaks ja segasemaks. Teisendanud kodanikkonna kolmandaks sektoriks, me oleme muutnud iseseisvuse aluse marginaalseks. Tegelikult tuleb neis asjus olla väga täpne, sest ei tohi unustada, et Vene Föderatsioon lubab topeltkodakondsust ja, et aus olla, ka paljud eestlased arvestavad sellega.
Juuni hakul 1917 mõtlesid Eesti kirikuõpetajad praktiliselt. Kord ei olnud püsiv, aga kokkukuuluvus oli hädavajalik. Praegune olukord on teistsugune, sest kord on püsiv, kuid kokkukuuluvust tuleb üle kinnitada. Uskudes, et selles suhtes ei pea väga pikalt moraali lugema, otsiksin eeskätt seda, mis l i i d a b Eestit ja oleksin valvel peamiselt selle pärast.
PEETER OLESK
