Kriisiajal sünnib mitmesuguseid kujutluspilte, milline peaks maailm välja nägema pärast eriolukorra lõppu. Seda nii mikro- kui ka makrotasandil, nii majanduses kui ka kultuuris, meditsiinis ja laiemalt sotsiaalses plaanis.
Iga asja kohta on kellelgi oma arvamus. Just arvamus, mitte teadmised. Kõik järeldused on tehtud kui mitte kohvipaksu pealt, siis vähemalt suhteliselt savijalgadel seisvate teadmiste põhjal.
Ühelt poolt oleme viimase kahe kuu jooksul harjunud kuulma sõjateateid otse rindelt. Nägime murega, kuidas rinne meie poole läheneb, kuidas üksikud võitlejad hübriidsõdalastena rahvusvahelisi bussiliine kasutades meie riigipiiri ületasid. Kuulsime sellest, kuidas Milaano mehed meile sõjakolde ja õuduse otse lõunast Saaremaale tõid ja kuidas osa neist ka Võrumaa metsade vahele sünnipäeva pidama sõitis ja kuidas Võrumaa viiruse kuulirahe alla jäi. Läks lahti kodusõda, kus sattusid löögi alla saared ja manner Virust Võruni.
Rindeteated võitlusväljalt
Kogu ühiskond neeldus, nagu ka kaugetel 80ndate lõpu ja 90ndate algusaastail, turvalisi meediakanaleid kuulama. Vikerraadio kuulatavus tõusis kosmilistesse kõrgustesse. Kõik, kel isamaa vähegi armas, kuulavad keskpäeval eriolukorra pressikonverentsi, kus esinevad meie aja kangelased, eesliini võitlejad ja nende esindajad, kelle nimed on kantud juba praegu aunimekirja.
Nagu 1994. aastal oli inimestel päevselge, mis asi on laeval visiir ja kuidas see töötab, sest Estonia katastroof puudutas tervet ühiskonda, on meile praegu selgeks saanud, kuidas elavad ja toimivad mikroorganismid, eriti viirused. Oleme saanud targemaks, kuidas viirused käituvad, pindadel püsivad ja piisana levivad.
Külafilosoofe on alati leidunud. Eriti tulevad paljud targad mõtted välja napsuse peaga kuskil õllelaua taga. Siis kogutakse tuure ja põrutatakse nn tõde. Tänu sotsiaalmeediale jõuab see tõde ka massidesse ja võimendub paraku kiiresti.
Praegusaja tegelikkus seisneb selles, et tõerääkijaid on hästi palju saanud ja kõike ei jõua parima tahtmise juures mitte ainult uskuda, vaid ka lihtsalt registreerida. Seetõttu tundub tark kanalid hoopis kinni panna ja rahunemise järel vaadata, mis tegelikult tegema peab.
Mitte keegi ei oska öelda, mis sellest suvest saab. Millised üritused toimuvad või toimumata jäävad. Iga mõtte taha, mis keegi välja ütleb, sobib järelmärkus, et „tahaks loota.“ Viimati mainitud sõnapaariga tuleb alustada ja lõpetada ka majandusprognoosi puhul. „Tahaks loota, et suvel kasvab siseturism.“ Kuid kas see nii ka on?
Võitjad ei maga
Olen selle poolteise või juba kahe kuu jooksul aru saanud, et need, kes hakkasid kohe tegutsema, on saavutanud oma tegemistes edu. Tean hittideks saanud kohvikutest, mille olemasolust kas ei teatud üldse või külastati neid juhuslikult. Nii mõnigi neist asus kriisi esimesel päeval pakkuma toidu kojuvedu, sebima oma töötajatele kaitsevahendeid ja korraldama kontaktivaba müüki. Need ettevõtted tunduvad olevat võidumehed.
Võidumees on ka Jõgeval tegutsev mööbliettevõte Softcom, Eesti Sohva, kes seninägematu või siis Eesti riigi algusaegade ahvikiirusega asus organiseerima kaitsevahendite tootmist.
„Käsi kullas või perse mullas,“ on üks levinud ütlus riskialtide inimeste kohta, mis kehtib eriti kriisiaegadel. Tuletagem meelde, et ka ajakirjandusepõllul on edukad olnud need, kes julgesid kriisiajal vastutuse võtta ja ajasid oma joont. Neid usaldatakse aastakümneid, nagu elu näitab. Need, kes julgevad tegutseda rasketest aegadest hoolimata, on kriisis võitjad. Neid ei unustata.
Küll unustatakse kriisi ajal eriti lollide ennustuste jagajad ja umbluu ajajad. Seepärast on tark olla kas vait või vahendada seda, mida teadjamad arvavad, sest see, et oleme elanud sõjaolukorras ja rindesituatsioonis, ei tee meist veel sõjanduseksperte.
Loodame, et rahu saabub varsti ning me saame edasi mütata juba tuttavatel teedel ja valdkonnis, kus kõige pädevamad oleme. Kui igaüks on avatud ja innovatiivne, saame hakkama ja viime elu edasi koroonasõja kiuste.
INDREK SARAPUU,
ajakirjanik
