Tulin linnast, lumesadu… Kõigile on tuttav see Juhan Liivi luuleliselt kirjeldatud rännak koju. Mina läksin sel korral linna, oli ka lumesadu. Kuigi Tartu on meilt, vana Kallaste-Mustvee maantee äärest, 60 kilomeetri kaugusel ja on meie peamine tõmbekeskus olnud, (uue haldusjaotuse järgi kuulume Tartumaa alla), siis ometi sinna Tartusse kuidagi ei saa. Selgi varahommikul ootasin nn vahepeatuses Kodaveres pool tundi pimedas, ei valget sooja ootepaviljoni, R-kioskit, kohvi. Keegi ei lõiganud sooja leiba… Kas ei saaks lähimasse tõmbekeskusesse sõita ilma ümberistumiseta? Ja kui seda tegema peab, siis kas ei saaks ooteajata?
Olen neid küsimusi küsinud korduvalt nii vabariigi kui maakonna tasandilt ja saanud ka põhjalikke vastuseid. Neis on kirjeldatud ohtralt põhjuseid, miks mitte kuidagi ei saa mitte midagi muuta. Loomulikult pole niisugustest seletustest kasu ja see ei huvita meie kandi sõitjaid mitte põrmugi. Tahtsime ju teada, miks nii on ja kas see on ühistranspordi korraldajate arvates õige ja kui mitte, siis tuleks ju midagi muuta? Kas transpordi korraldajad ei peaks tasakaalustatult ja võrdse kohtlemise printsiibil oma tööd tegema? Antud vastustest võis välja lugeda, et me elame vales kohas, aga otseselt see kirjas polnud. Võinuks olla, siis teaksime, milline on riigi haldamise poliitika. Siiamaani ei saa aru, kas riik kui terviküksus on huvitatud, et inimesi ka maakohtades elab või mitte? On igasuguseid arvamusartikleid, aga miks mitte praeguse valitsuse poolt selge väljaütlemine ‒ näiteks, et kolige Tartusse, siis kaob probleem ju iseenesest.
Üsna varsti tuli mul uuesti Tartusse minna, laupäeval. Puhkepäevadel pole eelnimetatud võimalustki, sõitsin siis Mustveesse, mis teeb 16 kilomeetrit ringisõitu. Mustveesse jõudsin kell 6.40. Seal on ilus bussijaam, aga suletud. Õnneks saabus lillepoe müüja poole tunni pärast enneaegselt tööle ning ühtlasi avas bussijaama. Leian, et kui bussijaam on olemas, siis võiks ta eriti esimeste busside ootajatele avatud olla. Hilisemaid busse on võimalik oodata kauplustes või kellelegi külla minnes, aga nii vara hommikul ei sobi ju kedagi tülitada. Esimene buss Mustveest Tartusse väljus kell 8.45 ‒ kokku üle kahe tunni ootamist. Räägitakse maakonnaliinidel peatselt toimuvatest ümberkorraldustest ‒ isegi võimalikust tasuta sõidust. Maakonnaliinidel on seni reegel, et pilet ei ole üle kolme euro. Meilt on päeva jooksul ainult kord päevas võimalik ühe bussiga kohale tulla, see väljub Tartust kell 18. Aga Tartusse minekuks puuduvad niisugused võimalused üldse, tänu ümberistumisetele läheb aega kaotsi ja raha ka topelt, mingist kolmest eurost ei ole juttu, kuigi tegemist on maakonnasisese sõiduga.
Huvi mõttes tutvusin Assikvere võimalustega, sealt saab päevas kaks korda otse Tartusse ja tagasi. Ometi on see hoopis nurgatagusem koht ja teedki kehvemad. Ei arva, et Assikverest peaks need bussid ära võtma, vaid meil võiks ka nii olla. Kolmnurgast Kodavereni kulgev teelõik on vaeslapse osas, kümnekilomeetrine lõik kuulus enne Jõgevamaa alla ja nüüd osaliselt Tartumaa alla. Kaks maakonda võiksid koostööd teha ja selle teelõigu ääres elavatele inimestele ka mõelda. Eeldused, teeolud, on meil head. Äkki saab võrdõigusvolinik meid aitava seisukoha võtta ‒ kus see võrdne kohtlemine siin on? Kahtlemata on mujalgi transpordiga kehvasti, nendega pole ma kursis ‒ selleks on ju pädevad ametid olemas.
EHA NÕMM
