Keskerakond eesotsas peaminister Jüri Ratasega on alustanud Eesti ühiskonnas arutelu tuleviku maksusüsteemi üle, mis teeniks meie riiki ja rahvast parimal võimalikul moel. Maksudebati eesmärk ei ole luua foon peatseks maksutõusuks, pigem juhtida tähelepanu aasta-aastalt suurenevale muutuste vajadusele selles vallas. Uuenenud maksusüsteem peab edendama majandust, motiveerima töötajaid ning muutma riigi turvalisemaks ja rahva sotsiaalselt kaitstumaks.
Peame aru saama, et maailm muutub meie ümber iga päev ja ka eesmärgid muutvad. Toomas Hendrik Ilves ütles õigesti, et see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Eesti maksukoormus on üks Euroopa Liidu madalamaid. 2018. aastal oli maksukoormus Eestis 33%, seejuures Euroopa Liidu keskmine on 40% SKP-st.
Meist väiksem on maksukoormus Lätis, Leedus, Bulgaarias ja Rumeenias. Eesti maksukoormus püsib järgmisel kahel aastal 33,2% juures ja langeb 2022. aastal 32,7%-le. Praegu on meil palju abi Euroopa Liidu fondidest, mille toel oleme investeeringuid rahastanud, kuid pidevalt ei saa sellele lootma jääda.
Lisaks on Eesti valitsussektori kulud osakaaluna SKP-st palju väiksemad kui Euroopa Liidus keskmiselt. 2019. aastal olid valitsussektori kulud Eestis 39% ja Euroopa Liidus keskmiselt 46%. Peamine erinevus tuleb meie madalamatest sotsiaal- ja tervishoiukuludest. Väikeriigina saame tõepoolest korraldada asju efektiivsemalt, kuid kusagil tuleb siiski piir ette. Ka 2020. aasta riigieelarve teine lugemine näitas, et meil on palju sektoreid, mis vajaksid lisavahendeid.
Ambitsioonid muutunud
Tõepoolest, riigieelarve ei ole midagi muud, kui ühe pere eelarve. Selleks pereks on Eestimaa inimesed. Ja nagu igal pere eelarvel, on ka riigieelarvel tulud ja kulud ning tasakaal. Võrrand on paigas ning kui me tahame rohkem teenuseid, siis tuleb ka rohkem panustada. Teisi võimalusi lihtsalt ei ole. Seejuures on riigieelarves suur fikseeritud kulude osakaal ‒ üle 80%.
Tänase maksusüsteemi ajalugu ulatub Eesti taasiseseisvumise algusse. Siis oli ühtlase tulumaksu üks eesmärk tagada maksude tõhus kogumine, sest taasiseseisvunud riigil puudus töötav ja kogenenud ametkond maksude kogumiseks. Selle puudumine oleks toonud kaasa maksude alalaekumise ja põrandaaluse majanduse osakaalu kasvu. Loodeti, et madalamad maksud distsiplineerivad inimesi paremini ning süsteemi lihtsus võimaldab ka tõhusamalt kontrollida. Lihtsam süsteem tähendas vähem erandeid ja maksuauke, mistõttu oli maksuametil võimalik oma jõude kontsentreerida.
Seega oli see Eestis teadlik valik, mida keegi ei sea kahtluse alla, kuid me peame endalt küsima, kas sama süsteem viib meid lähemale Põhjamaadele. Usun, et Eesti ambitsioonid on aastatega muutunud, kuid poliitikas on siiani vaadatud maksuküsimusi üsna ühekülgselt. Kuigi ühiskondlik jõukus on kiiresti kasvanud, on see jagunenud inimeste ja ühiskonnagruppide vahel erinevalt. Peaminister on rõhutanud, et Eesti uueks sihiks peab olema ühiskondlik tasakaal, mis toob endaga kaasa kestliku majanduskasvu.
Ühiskondlik tasakaal
Kui rääkida ühiskondlikust tasakaalust, siis Eesti on olnud aastaid sissetulekute jaotuse poolest pigem Euroopa Liidu ebavõrdsemate riikide hulgas. Seda näitab Gini indeks, mis sobib kõige paremini iseloomustama ühiskonna sotsiaalset ebavõrdsust ja kihistumist. Mida madalam on Gini indeksi väärtus, seda võrdsem on ühiskonna majanduslik ja sotsiaalne seisund. Arenenud riikide Gini indeks jääb enamasti vahemikku 20‒30% ja arenguriikide indeks vahemikku 40‒60%. Eurostati andmetel oli Gini indeks Eestis eelmisel aastal 31,7%. Viimastel aastatel on indeksi väärtus järjekindlalt langenud ehk ebavõrdsus on vähenenud. 2015. aastal oli Eesti näitaja 34,8%.
Ühest küljest võime olla uhked, kuid paraku on Põhjamaad meist sissetulekute võrdsema jaotuse poolest veel kaugel ees. Soomes oli vastav näitaja eelmisel aastal 25,9% ja Rootsil 27%. Seejuures kõige väiksem ebavõrdsus on Euroopa Liidus Slovakkias, Sloveenias ja Tšehhis, kus Gini koefitsient on 23‒24% vahel. Näiteks on Eesti ja Sloveenia sarnasemad kui me esmapilgul arvata oskame. Mõlemad riigid taasiseseisvusid üheksakümnendate alguses, samal ajal liitusid mõlemad Euroopa Liiduga ning sarnasusi võib leida ka ühiskonnaelu, infrastruktuuri ajakohastamise ning tööhõive küsimuses.
Erinevustest paistab silma just maksusüsteem, kus Sloveenia kasutab viieastmelist üksikisiku maksusüsteemi. Kahtlemata on astmeline tulumaksusüsteem suund, mille poole peaksime ka meie samm-sammult liikuma ja võtma eeskuju Euroopa arenenud riikidest.
Mõtteainet jagub
Loomulikult ei piirdu maksusüsteem Eestis tulumaksuga ja süsteem on tervik, mida tuleb ka niimoodi vaadata. Aegade jooksul on välja pakutud mitmeid ideid muudatusteks. Näiteks on jutuks olnud varamaksud, mis on Eestis võrreldes Euroopa Liidu keskmisega sisuliselt olematud. Kui vaatame 2019. aasta Euroopa Liidu maksunduse ülevaadet, siis seal on iga liikmesriigi kohta toodud välja, milline osa maksudest laekub konkreetsest maksust. Kui tarbimise maksustamisel oleme Euroopa Liidus kaheksandal kohal, siis tööjõu maksustamisel 15. kohal. Seevastu kapitali ning vara maksude osas oleme Euroopa Liidu viimased ehk meie maksulaekumised protsendina SKPst on kõige väiksemad. Ilmselt annab see mõtteainest kogu maksudebatiks.
Ettevõtjad tõstavad kohtumistel alati esile meie kõrget sotsiaalmaksu osakaalu. Nutikate töökohtade Eestisse loomine on keeruline, kui see on kõrgelt maksustatud just tööandja jaoks. Seetõttu on jutuks olnud ka sotsiaalmaksu lagi. Sotsiaalmaksu lagi annaks stiimuli tuua Eestisse kõrgepalgalisi töökohti, eriti just IT-sektoris. Teine positiivne aspekt ‒ see vähendaks huvi viia ettevõtetest raha välja näiteks dividendidena.
Loomulikult peame mõtlema, kuidas liigume 2050. aastaks kliimaneutraalsuse suunas ning vaatama üle pakenditega seonduvad maksud, erihoolekandega seonduva jne.
Mõtteainet kahtlemata jagub, kuidas saaks maksusüsteem tagada hea elu nii meile kui ka meie järeltulijatele Eestimaal. Keskerakond on selle küsimuse võtnud oma südameasjaks ning töötab ettepanekud välja 2020. aasta kevadeks.
Kersti Sarapuu, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
