Tuksis pildid ehk kuidas nautida ööloomaparki

Iga hästikasvatatud inimene teab, et hilisõhtul, saati siis veel öösel, pole viisakas külla minna. Iseasi, kui kutsutakse. Elistvere loomapark on kutsunud loomasõpru juba mitmel aastal juulikuus öökülastustele. Tänavu toimis ööloomapark 1.-5. juulini.


Kui 2. juuli hilisõhtul Elistverre jõuan, on loomapargi parkla autosid täis. Tundub, et nii mõnedki pered on oma tavalisele päevarežiimile selleks õhtuks käega löönud: vanemate seltsis patseerib loomapargi teedel üsna väikesi lapsi.

Rebaseaedik on sel õhtul vist laste üks meelispaiku, sest reinuvaderid, eriti kaks nooremat isendit, on ühed suhtlemisaltimad tegelased loomapargi asukate hulgas. Üks kahe lapsega pere veedab rebastega tõtt vahtides vähemalt kümmekond minutit. Tundub, et kohe-kohe hakkavad ühel ja teisel pool võrku olijad üksteise jutust aru saama. Sümpaatia rebaste suhtes ei takista lapsi siiski muret tundmast, ega reinuvaderid äkki naaberaedikus elavat jänest kimbutama pääse. Ei pääse, kinnitavad vanemad. Ja neil on õigus.

Metsseaaedik on parasjagu tühi. Sildilt võib lugeda, et seoses sigade Aafrika katku levikuga neid loomi külastajatele praegu ei näidata. Karu Karuliina, kes Elistveres üsna tihti publiku lemmiku rolli täidab, põõnutab aga hetkel oma aia tagumises servas nii, nagu oleks tal hilinenud talveuni peale tulnud. Aeg-ajalt peletab ainult käpaga sääski eemale.

Paljude loomapargi külastajate jaoks on kujunenud põhiküsimuseks, kas ilvest seekord näeb või ei näe. Minu esimene ring ümber ilveseaia annab tulemuseks 0 isendit. Siis otsustan olla “metoodilisem” ja lähen kaema mahakukkunud puutüve, millel ilveseid varem tihti näinud olen. Vaatamata pealetükkivale hämarusele näengi teisel pool võrkaeda üht suurt metsakiisut, kes puunotil õhtust tualetti teeb — just nii, nagu kodukiisugi, ainult ülelakkumist vajava kasuka pind on tunduvalt suurem.

Sihin fotokaameraga hämarusse, ent tulemus on enam kui kaheldava väärtusega. Ilma välklambita ei jää pildile suurt midagi, kui välgu sisse lülitan, saan suurepärase kaadri helendavast võrgust ja kahest kollasest täpist – ilvese silmadest. Kes kordki proovinud pimedal ajal võrgu taga asuvaid loomi pildistada, see teab, millest ma räägin.

Taipan õudusega, et olen viimase valge aja rebasepuuri juures ära raisanud ning mind haaravad süümepiinad: ma ei pruugi nüüd enam kusagilt normaalseid pilte saada!

Torman kiiresti põhjapõtrade juurde ja saan mingi udusevõitu klõpsu. Hirveperega on asi aga jälle lootusetu: loomad veedavad ööpuhkust oma üpris suure territooriumi tagumises osas ja ma isegi ei ürita neid sealt kaameraga püüdma hakata. Niikuinii jäävad pildile ainult mingid udukogud. Stress on laes.

Öö on öö

Ent puhkava ja üksteise lähedust nautiva hirvepere hingerahu kandub äkki kummalisel kombel minuni. Ja ma mõtlen: mida muhvi ma siin rabelen! Öö sellepärast ongi öö, et ta on pime. Ning kui heade piltide saamine ja ööloomapargi nautimine on teineteist välistavad tegevused, siis tuleb keskenduda nautimisele. Ning lõppude lõpuks on ju olemas ka näriliste maja oma valgustatud ruumidega, kus mõne pildi ikka teha annab. Maja vahvad väikeasukad tavaliselt lehepiltidele ei jõuagi, sest õueloomad tunduvad ikka tähtsamad. Olgu seekord siis õiglus jalule seatud.

Iseendaga rahu sõlminud, tunnen, kuidas öösse äkki hääled, helid, lõhnad ja värvid sugenevad. Ühest metsnugiste puurist kostab näiteks müstilist häält. Seda tekitab kummaline liikuv mügarik. Kui teises puuris elutsev vana nugis ootamatult puurivõrku kolistab, laguneb mügarik kolmeks nooreks nugiseks. Selgub, et neil oli lihtsalt müramine käsil. Noored nugised rivistuvad korraks puurivõrgule nagu sõdurid. Et siis müramist jätkata. Nugiste juurest lahkuma asutades seisan äkki silmitsi hariliku musta kodukassiga. Tema mõistatuslikust näoilmest loen välja sõnumi: mida teie, kahejalgsed, meie asjadest ka teate! Mine tea, võib-olla käib öises loomapargis tunduvalt põnevam suhtlemine ja infovahetus, kui meie, inimesed, arvata oskame.

Kui taas ilveseaiale lähenen, näen, et selle juures on peatunud üsna suur ja elevil seltskond. Elevuseks on ka põhjust: üks ilvestest on võtnud vaevaks end otse võrgu taha eksponeerima tulla, ise aeg-ajalt urisedes.

“Eks ta sellepärast urise, et külalised tulid, aga tal kodu koristamata,” arvab üks naljahammas.

Suured ja väikesed

Väiksemad ja suuremad inimesed on välja kraaminud kõik oma kaamerad ja nutitelefonid ning püüavad urisejat pildile saada. Mina püüan samal ajal ennustada, mis neil pildile jääb ja mida nad nende piltidega pärast peale hakkavad. Nii siin, Elistveres, kui ka mitmel pool mujal on mul vahel tahtmine inimestele öelda: pange need vidinad käest ja vaadake oma silmaga ehedat pilti. Ning salvestage see koos kogetud aistingute ja emotsioonidega oma mällu. See võib olla hoopis väärtuslikum pagas kui tuhanded kaadrid arvuti kõvakettal.

Öise loomapargikülastuse lõpuks lähen kaema kõige suuremaid – piisoneid – ja kõige väiksemaid – närilisi. Närilistemajas avastan äkki, et kesköö ja pargi sulgemiseni on jäänud loetud minutid. Ning mul tekib küsimus, kuidas loomapargi töötajad üldse kindlaks teevad, et kõik öökülalised pargist lahkunud on.

“Esimese asjana vaatame parklasse: kui seal enam ühtegi autot pole, siis võib arvata, et kõik külastajad on lahkunud. Jalgsi meile ju siia naljalt ei tulda,” ütleb giid-klienditeenindaja Ave Indus. “Aga eks see, kes tuleb, jää siis karule söödaks,” lisab ta naljatades.

Ave sõnul on selle aasta kaks esimest külastusööd olnud päris rahvarohked: esimesel korral oli 186, teisel 174 külastajat.

“Aga nädalavahetus on veel ees ja siis loodame tunduvalt suuremat seltskonda,” ütleb Ave.

Kel ilvesed pargis nägemata jäid, võib neid imetleda klienditeenindaja juures: Ave on nimelt kõrva pannud ilvesekujulised kõrvarõngad.

“Nägin neid Kumu kunstimuuseumi meenepoes ja ma lihtsalt ei saanud neid ostmata jätta,” ütleb Ave.

Usun teda. Need on tõelised hea tuju ehted.

Lahkungi Elistverest hea tujuga: ööloomapargis saab mitte ainult loomi vaadata, vaid ka inimloomi jälgida ning korrigeerida omaenda elufilosoofiat.

Viis päeva hiljem sõidan töö asjus Tallinnasse ja avastan, et seal on tegutsenud minu mõttekaaslasest grafitikunstnik, olgu ta nimi siis mis iganes. Patkuli vaateplatvormi juures müüril näen nimelt ingliskeelset kirja: “Save the camera, honey, enjoy the view!” Mis eesti keeles tähendab: “Säästa kaamerat, kallis, naudi vaadet!”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus