Veel tosin aastat tagasi peeti Saarepera talus kümmet lehma, väiksemaid koduloomi ja üsna suurt kanakarja. Tasapisi hakkas talu majapidamine kokku kuivama: loomade arv aina kahanes, kuid üks sarvekandja-piimaandja ja kanakari jäid siiski alles. Nüüd on talu aga loomadest ja lindudest päris tühi: enne talve tulekut lõpetati lehmapidamine, paar nädalat tagasi murdsid tuhkur ja nugis talu viimased kanad, kassi pistis rebane nahka, koer aga suri.
“Paistab, et metsloomi liigub meil liiga palju. Kevadel käis karu mu aias mesipuid rüüstamas, oma viimasel külaskäigul septembris tegi mesikäpp aga nii puhta töö, et mesilaste pidamisega tuli lõpparve teha. Lehma mul ka enam pole, pidime ta ära andma, sest tervis läks sandimaks ja ei jõudnud talveks enam heina teha. Kanapidamist polnud küll plaanis lõpetada, kuid selle tõmbasid kriipsu kanakull ja väikesed kiskjad,” rääkis Saarepera talu peremees Enno Kingumets.
Kull õppis laudas käima
“Kanakull viis meilt 22 kana ja kuke. Alguses käis ülepäeviti ja võttis ühe kana kaupa, siis tema ülbus kasvas ja viis minema juba kaks kana päevas. Kull läks juba nii jultunuks, et läks pääsukeste jaoks lahti jäetud akna kaudu lauta kanu murdma.
Kui varem viis röövlind tapetud kanad minema, siis hiljem jättis ta mõne veriseks ja surnuks pekstud linnu sinnapaika. Kuke tappis ka ära. No küll ajas hinge täis ? käib teine nagu söögimajas.
Püüdsin kanu röövli eest võrkudega kaitsta, kuid seegi ei aidanud, tema leidis ikka mõne võimaluse, kuidas kanu kätte saada. Kord oleksin kulli paljakäsi peaaegu kinni püüdnud, kuid ta rabeles lahti ja lendas minema, aga ju ma talle nii palju hirmu tegin, et teda polnud minu majapidamises mitu päeva näha ja kõik kanad olid ka alles.
Varsti nägin teda jälle kanade kallale lendamas ja hirmutasin ta minema, aga umbes tunni aja pärast oli ta tagasi minu kahe kana kallal.
No on alles röövlinokk, ei mõistnud teda kuidagi kätte saada. Tulirauda ei tohi enam kanakullile näidata ? nüüd on saanud temast looduskaitsealune lind, kuigi varem oli jahimeestel lausa kohustus kanakulle, hakke ja vareseid maha lasta,” meenutas peremees.
Tuhkur ja nugis jäid lõksu
Kui kanakari ? 17 kaagutajat ja isand kukk oligi veel alles jäänud ? lauta talvekorterisse jäi, oli kodulindudel mõnda aega rahu majas, kuid varsti hakkas tapatöö jälle pihta. Peremees kahtlustas selles tuhkrut ja seadis püünise üles. Mõni päev hiljem oligi tõhk jäänud esikäppapidi tuhkruraudadesse ning loodeti, et nüüd jäävad temast alles jäänud kanad alles.
Kuid võta näpust: ühel hommikul lauta minnes nägi peremees, et ka talu viimased seitse kana ja kukk olid ära veristatud. Raudu oli jäänud aga hoopis isemoodi loom ? metsnugis.
“Ega ma alguses olnud päris kindel, et minu kanade kallal käinud ilus, tuhkrust veidi suurem loom just metsnugis on. Otsisin kinnitust raamatust “Euroopa imetajad” ja tõepoolest, oligi metsnugis: kuulub imetajate klassi, kiskjaliste seltsi ja kärplaste sugukonda, ladina keeli Mustela putorius. Ilus loom teine, kuid käis siin kurjade kavatsustega.
Rebane luusis ka pikka aega ringi, viimaks sõi me kassi ära. Eelmisel nädalal käisin kaasikus luuaoksi tegemas, siis nägin rebase jälgi ja leidsin ühe pakikese. See, lennukilt puistatud marutaudivastase vaktsiiniga paluke oli päris terve, kuid hambajäljed näitasid, et seda oli näksitud. Ehk sai rebane oma annuse kätte ning muu kurja kõrval pole meil vähemalt marutaudi tallu toomist vaja karta,” loodab Saarepera talu peremees Enno Kingumets.
“Nüüd oleme siis talupidamisega sealmaal, et meil ei olegi enam ühtegi looma ega lindu. Jäime naisega kahekesi, eks ma pean nüüd oma kodukana veel rohkem hoidma,” ohkas vana mees.
ARDI KIVIMETS
