Tugipereks pole mõtet hakata selleks, et käia lapsega kord-paar kuus loomaaias ja kohvikus. Tugipere liikmed peavad arvestama tulevikus ka võimaliku vanaema-vanaisa ning onu-tädi rolliga.
Niimoodi mõtlevad Ave Szymanel ja Martin Mäemets Harjumaalt Neeme külast. Nemad on tugipereks Metsatarekese kasvandikule Stessi Soole.
Ave Szymanel teadis juba lapsepõlvest, et kui tal endal lapsi pole, siis võtab ta endale lastekodust lapse kasvatada. Abielupaar mõtles lastekodulapsele tugipereks olemise variandile peaaegu kaks aastat, enne kui nad lõpliku otsuse langetasid.
Tegelikult oleksid nad võib-olla ka kauem mõelnud, kuid kevadel neli aastat tagasi helistas Avele õde Anu ja teatas, et on võimalik võtta lastekodust suveks enda juurde üks laps. Stessi oli siis seitsmeaastane. Anu ja Martin nõustusid. Nad käisid varem mitu korda Siimustis ja said omavahel tuttavaks, nii et päris võõraste juurde tüdruk tulema ei pidanud.
Stessi tugiperet ei võõrastanud ja klappis kohe väga hästi Avega. Esimesest suvest on talle meelde jäänud meres ujumine ja ilus loodus.
Kohanemisaasta karm reaalsus
Esimesed aastad õppis pere tüdrukut tundma ja Stessi tugiperet. Harjumaal Neeme külas Ave ja Martini juures elas Stessi kuu aega, kui Avel oli puhkus. Stessi harjus tugiperega ja esialgu käis ta nende juures korra või kaks kuus. Viimaste aastate jooksul on Stessi juba pea igal nädalavahetusel Neeme külas. Reedel istub ta Jõgeval rongi peale ja Tallinnas on enamasti Martin vastas ning koos sõidetakse maale. Mõnikord on Stessi koolivaheaegadel käinud ka Ave ema juures.
“Nad saavad väga hästi läbi ja miks ka mitte koolivaheaeg seal veeta,“ tunnistas Ave. Kui ta peab mõnikord nädalavahetuseti tööl olema, on kõik lapsed ema juures ja saavad väga hästi hakkama.
Nüüd teab Ave kindlalt, et last perre võttes tuleb võtta ta oma pere liikmeks. Ja vastavalt sellele ka käituda. Alati ja igal pool.
Ave jaoks oli kõige raskem esimene aasta. Olukord oli tema jaoks uus ja üksteisega harjumine võttis aega. “Kui saad tuttavaks uue sõbraga, õpid teda samuti tundma, nii et selleski pole midagi imelikku. Stessil oli raske erinevates keskkondades hakkama saada. Aga ta oli väga tubli ja tuli väga hästi toime,“ lisas ta.
Oluline on samuti seegi, et Ave õe Anu pere sai tugipereks olles samu kogemusi. Ja õega sai rääkida. Seejärel tekkis tugiperede ühendus, nende inimestega käiakse siiani kord kuus koos. Just selle ühenduse ehk tugisüsteemi olemasolu on väga oluline .See on tõepoolest uus perekond, nagu mõni rühma liige naljatamisi on öelnud.
Ave peab väga tähtsaks, et teised tugipered jagavad kokkusaamistel lahkelt oma kogemusi. “Alati saab ka nõu küsida meid koolitanud Aila Rajasalult ja Heidi Hansarilt,“ märkis ta.
Veel on Ave saanud alati nõu küsida sotsiaaltöötaja ametit pidavalt sõbrannalt. “Tema on aidanud mind kõige rohkem.“ Lisaks on Avel noorsootöötaja kogemus. Aga see pole tema kinnitusel üldse oluline. “Pead oskama olla ema väljakujunenud isiksusele,“ rääkis ta.
Algul kartsid Ave ja Martin sedagi, et mis saab siis, kui nad toime ei tule. Selle pinge võttis maha sotsiaaltöötajast sõbratar.
Pere võttis omaks
Lapsele tugipereks hakkamine tähendab vastutust lapse eest. Kogu eluks. Ave annab endale aru, et nemad vastutavad Stessi eest nagu oma tütre Eliise eestki. Ja üsna palju sõltub ka tugiperest, millisena tüdruk oma elu alustab.
“Me ütleme talle seda ka pidevalt, et tal on olemas tugipere.“ Veel annab Ave endale aru, et kui nad oleksid tugipereks poisslapsele, oleks temaga rohkem hõivatud Martin. Tüdrukuga aga tegeleb rohkem tema.
<p />
Ave pere on Stessi väga hästi omaks võtnud ja sellest on naisel ainult hea meel. Ka Martini ema ja isa on tüdruku omaks tunnistanud. “Olime Martini tädimehe sünnipäeval ja seal räägiti ka lapselastest. Martini õel on kolm last. Kui Martini ema ütles, et tal on viis lapselast, siis minul oli küll väga hea tunne,“ rääkis Ave.
Kui perre sündis Elise, oli Stessi esimeseks reaktsiooniks tõdemus: väga hea, nüüd mul on, kellega mängida. Tüdrukute vanusevahe on üheksa aastat ja see ei sega praegu neil koos mängimast. Stessi saab Eliisega hästi läbi ja vastupidi. “Kui me viimane kord Siimustist ära tulime, hakkas Eliise nutma ja nõudis Stessit. Nad on koos pea igal nädalavahetusel,“ ütles Ave.
Veel hämmastab teda Stessi oskus Eliisega hakkama saada. Kui tüdruk jonnima hakkab, ei hakka Stessi kemplema, vaid jääb sirgeselgselt oma nõudmiste juurde. Tugevama õigusega ta end maksma ei pane, kuid on väga tolerantne.
Ave sõnul on Stessi avatud laps ja kõik väiksemad mudilased tahavad temaga mängida. Ta ei ole riiukukk ega kipu ka teistele dikteerima, mida tuleks teha. Pigem õpetab Ave Stessile enesekehtestamist, et tüdruk liialt teiste soove ei täidaks ja ennast üldse ära ei unustaks.
Stessile meeldib väga lugeda. Selle aja, mille osa lapsi arvutis surfamiseks kasutavad, tema pigem loeb. Ka meeldib talle Eliisele raamatuid ette lugeda.
Võimalus rahulikult süveneda
Aeg ajalt õpivad Ave ja Martin Stessiga koos. Enamasti korrutustabelit. Kui Stessi läheb tagasi hilisema rongiga, võtab ta õppimiseks asjad kaasa ning siis aitavad Ave ja Martin teda vajadusel. Oluline on, et Stessi saab Neeme külas tugipere juures vajadusel rahulikult süveneda ja omaette õppida.
Kooliga tugipere otsesidet ei pea. Kooliasjadest räägib Ave enamasti Stessi usalduskasvataja Maarika Bluumiga. Alati räägib ta enne ka Stessile, mida kavatseb Maarikaga arutada.
Stessile on Neeme külas oma riided olemas, igal nädalavahetusel ta vahetusriideid seetõttu kaasa tassima ei pea. Kaks garderoobi vabastab lapse kolimise tundest ja võimaldab mugavamalt reisida.
Koos tugiperega on tüdruk käinud Saaremaal ja Hiiumaal ning samuti Mulgimaal. Tänavu suvel tahaks Stessi tugiperega käia ära Vembu-Tembumaal.
Stessi käis hiljuti ka kohalikul lastediskol ja sai seal uute lastega tuttavaks.
Stessile meeldivad väga kassid ja koerad. Neeme külas on kaks chow chow koera Josefina ja Ott, oli ka kass, aga tema läks kaduma. Stessi tahab tulevikus õppida loomaarstiks. Siis tahab ta endale kindlasti ka koera, see peaks olema saksa lambakoer ja siis õpetab tüdruk ta ise välja.
Samuti meeldib Stessile ujuda. Suvel läheb ta hea meelega üsna jaheda ilmaga merre. Ave kardab jälle tervise pärast, sest mere ääres on enamasti üsna tugev tuul.
Avele on Stessi väga palju abiks olnud, kui Elise väike oli, siis käis ta tüdrukuga jalutamas ja aitas ka kodustes tegemistes. Temaga sai väga paljudest asjadest rääkida.
Eelmisel suvel oli Stessi tugiperes külas ka tema vend. Just vennaga jagab Ave kõigepealt oma muresid.
Metsatarekese juhataja Maarika Tekkeli sõnul on tugipere võrdne partner, kes aitab. Ja Metsatarekesel on vedanud, sest neil on väga palju toredaid tugiperesid. Maarika Tekkeli hinnangul sai Stessi õige tugipere. Kasvataja Maarika Bluumi hinnangul on tugipere tüdrukule hästi mõjunud ja muutnud ta avatumaks ja julgemaks.
Kui tugipere ja laps ei sobi, siis ei tohiks Ave hinnangul alla anda. “Elus on ka nii, et paljude inimestega me paraku ei sobi ja paljudesse kollektiividesse me samuti ei sobi. Tuleb leida see laps, kellega sobitakse,“ on Ave sõnum kõhklejatele.
Kas Ave ja Martin astuksid teist korda ka sarnase sammu ja hakkaksid tugipereks. Ave mõtleks väga pikka aega ja tõsiselt selle üle järele.
Vaja järeleaitajat inglise keeles
Maarika Bluumi sõnul vajaks Stessi järeleaitamist inglise keeles. Ta pole ainus laps Metsatarekeses, kes just inglise keeles abi vajaks, neid on veel.
Kui varasematel aastatel käis lastekodus abis palju Jõgeva kooliõpilasi, siis tänavu neid pole. Põhjuseks majandusraskused ja asjaolu, et autokütuse hind on väga kõrge ning vanemad ei luba lastel enam autoga vabalt ringi sõita.
Kui mõni väga hästi inglise keelt valdav gümnaasiumiõpilane leiaks aega ja tahet lastekodulapsi järele aidata, võiks ta võtta ühendust juhataja Maarika Tekkeliga või ka kasvataja Maarika Bluumiga.
i
HELVE LAASK