Minu teine mulje tudengina juba natuke enam mitte nii uues koolis: mul on küll juba välja kujunenud oma sõbrad ja aina uued tutvused suruvad peale, kuid ma ei mõista, kas tegelikult ka sinna kuulun. Ei ole eriti kerge leida neid omasid, keda saab usaldada ilma neile seda ütlemata. Aga siiski on nad kusagil kindlasti olemas.
Minu jaoks on raske olla uus. Tähelepanu mind ei häiri, sest terve kursus on ju uusi inimesi täis, aga raske on tunda ennast ühena teiste seast. Aga see on juba minu isiklik tragöödia.
Ma kuulun siiski kuhugi
Ja paratamatult ma siiski juba kuulun kuhugi… nii et ma ei teagi, mis ma siin siis vingun. Kuid kõige selle kõrval on mul nüüd võimalus lasta endal teistele paista just sellisena, nagu mina tahan. Kõlab küll väga naiivselt, aga tõsi ta on.
Olles olukorraga leppinud: uus kool on nagu vettehüppamine võõras kohas – kunagi ei tea, mis põhjas on. Suure varba pisitillukese otsaga natuke juba nagu tunnen oma jalge all oleva põhja olemasolu. Kuid vesi ise on veel üsna segane.
Uus kool ei tähenda ainult uusi inimesi. Olen möödunud poole aastaga suutnud tutvuda ka näiteks uute muusikastiilidega, mis minu jaoks väga huvitavad paistavad. Olete näiteks midagi kuulnud surfpunkist või hiinarockpunkist? Mina senini ei olnud. Ja aina kirjumaks asi läheb!
Üleüldse saan ma lisaks erialasele teadmistele teada veel muudki uut-huvitavat-kasulikku. Vaimne pagas muudkui aga täieneb, seeme on mullas, nüüd peab seda vaid korralikult hooldama ja oma teadmisi praktikas õigesti kasutama. Vähemalt on mul selline tunne, et olen vist ikka targemaks saanud küll.
Kõige rohkem meeldib mulle meie kooli juures üleüldine õhkkond. Ma naudin seda, kui ma näiteks koridoris kõndides kuulen sellist mõnusat kitarrimuusikat. Mingi kummaline meeldiv aura muudab olemise paremaks.
Ka õppejõud naudivad üliõpilaselu
Ka inimesed on valdavas osas väga toredad. Palju on n-ö naljamehi, kes aina pajatavad oma pajatusi. Ja just nende lugudest saabki palju teada näiteks õppejõudude kohta. Sageli on infotulv meeletu. Kõik vanemad olijad tahavad meile kui nüüdseks juba eksrebastele teada anda kõike, mida nad vajalikuks peavad. Nagu vanem vend õpetab nooremat, et elus natukene paremini hakkama saada kui muidu.
Erinevalt keskkooli meeletust rebaste retsimisest möödusid meie ristsed väga rahulikult. Tähtsamaks peetakse pigem uue info jagamist kui füüsilist piinamist. Meile tutvustati kooli kombeid ja tavasid, meiega taheti tutvuda, kuid muidugi ei puudunud kogu kompotist ka nääpsuke alandamist, mis õnneks säilitas normaalsuse piirid.
Üldse on pidudega nii, et mitte ainult tudengid üksi ei mölla kusagil, vaid ka õppejõud naudivad üliõpilaselu. Lektorid ja tudengid on rohkem nagu sõbrad või kolleegid, mida keskkooli lõpuni ei oleks osanud ettegi kujutada. Mulle selline süsteem meeldib, pole mingit hirmuvalitsemist.
Suur erinevus selle ja eelmise õppeaasta vahel mulle isiklikult on, et ma nagu laiskleksin kogu aeg. Pidevalt on selline tunne, et midagi on jälle tegemata. Asi lihtsalt selles, et ma ei pea enam meeletult teadmisi pähe tuupima, et järgmine tund oma tarkust paberil näidata, vaid minu oskused ja teadmised väljenduvad minu praktilises töös ja igapäevaelus.
Ja meil hinnatakse just seda, kui osatakse valemeid ka kasutada. Mul ei tule küll pähe, et oleksin mõnel hommikul paaniliselt kartnud kooli minna, kuna mõni töö on tegemata ja ma saan nüüd pehmelt öeldes riielda. Praeguse koolisüsteemi kohta meil siin Eestis julgeksin ma öelda laste piinalaager, sest kui võrrelda täiskasvanu ja lapse töötamiseaega, siis mis te arvate, kumb on pikem?
Millal me suureks saame?
Me oleme suured inimesed ja peame ise oma asjadega hakkama saama, keegi ei kontrolli, et kas on õpitud ja kui hästi. Jah, räägivad küll, et suured inimesed ja puha, aga kas ikka oleme? Ja millal me üldse suureks saame? Tavaliselt arvavad juba keskkooliõpilased, et oleme täiskasvanud ja võime ise otsustada. Nüüd olen ma tihti mõelnud, kas ma pean kõige sellega tõesti ise hakkama saama. Ma ei tunne ennast veel sugugi suurena. Eriti naljaks oli see, kui mulle mu esimesel arvestusel (laste jõululaadal) üks väike tüdruk ütles: õpetaja. See oli kuidagi väga armas, aga tõesti: kui ennast nüüd mingitesse raamidesse paigutada, siis olen ma igal juhul õpilane. Ma ei ole veel piisavalt suur, olemaks täiskasvanu. Aga õnneks on selle kiire asjaga aega!
Mu üldine päevakava on võrreldes eelmiste aastatega täielikult muutunud ? kohati keerulisemaks, kuid samas ka kergemaks. Enam ei pea küll nii palju tuupima, aga see eest peab küllaltki palju aega pühendama lugemisele. Kuid õnneks on ka vaba aega üpris palju, rohkem kui keskkoolis.
Gümnaasiumiajast jään vist alatiseks igatsema lõunapausi. Maitsvad kastmed ja salatid võiksid ka praegu mu igapäevaellu kuuluda, aga mingeid erilisi toite ei jõua lihtsalt koolipäeval teha ja ega ma eriti ei pinguta ka. Tavaline menüü on ikka makaronid ja võileivad.
Nüüd ma juba natuke mõistan, mis tunne võib olla emal, kes kogu aeg lapsi toitma peab. Tegelikult on ikka jõle tüütu kogu aeg endale ise süüa teha. Ma olen küll juba ammu köögimajandusega tuttav, aga hetkel ei tahaks ma küll vabatahtlikult süüa valmistada. Sooviksin väga olla taas väike plika, kes kogu hingest ihkab saada poemüüjaks.
Aga ega ma väga ei nurise ka, keegi meist ju ei noorene. Näiteks saan ma nüüd rohkem ise otsustada, mida ja kus ja millal ma teen ja õnneks pole selline vabadus mind veel ära tüüdanud. Vabal ajal saame tegelda igasuguste ühingutega, kui soovi on.
Naudin kooli
Kuid koolipäevad on mulle väga meeltmööda. On nii kuulamisloenguid kui ka selliseid tunde, kus me näiteks püüame võimalikult selgelt ja kiiresti öelda preili Plirri prillid ja tegeleme muu suulise eneseväljendusega seonduvaga. Erinevaid aineid on väga palju. Valitud eriala on mulle väga sobiv – omandan teadmisi oma meelistegevuste kaudu. Kui esimese semestri loengud möödusid valdavalt mängides, tantsides ja lauldes, siis nüüd peame juba rohkem keskenduma kuulamisele. Väga hea on see, et me saame pisut ka lavalist õpet, et lastega edaspidi hakkama saada ja ka muidu enesekindlam olla. Ja kõige tähtsam on mulle see, et kogu see info jõuab minuni mulle meeldival teel. Võiks öelda, et ma lausa naudin kooli! Kuid ikkagi ei oska ma öelda, kas valitud eriala saab kunagi mulle ka tööks. Kuid aega on ka selle kiire asjaga.
Püüan eluga hakkama saada ja suurest maailmast vaid kasulikku ja vajalikku välja urgitseda!
MARIS VAHER,
Viljandi Kultuuriakadeemia esmakursuslane
