Alustaksin siiski positiivsest. Üks lootustandev valguskiir on meie europarlamendi saadikute ühine otsus valimistsirkuses mitte osaleda. Seadus, mis keelab olla üheaegselt erinevate tasandite rahvaesinduste liige, on veel kohtumenetluses. Õnneks on olemas meie Brüsseli parlamentääride otsus rahvale puru mitte silma ajada ja kandideerimisest kohalikul tasandil loobuda. Tõesti kiiduväärne.
Minister volikokku ei lähe
Veelgi enam on tunnustamist väärt Rahvaliidu ministrite otsus valijatega ausalt käituda. On selge, et ükski minister ei hakka töö nimel kohalikus volikogus oma riiklikust ametist loobuma.
Ministri kandideerimine tooks kohalikul tasandil valimisnimekirjale kõvasti hääli juurde, aga see on ainult hetkeline kasu. Tulemuste selgudes peavad nad oma kohast volikogus loobuma. See on aga selge valija petmine.
Ülejäänud kaks valitsusparteid on valinud teise taktika. Põhiline rinnapistmine toimub nagu alati Eesti pealinnas. Ministrid on loomulikult kandidaatideks ja võitlus toimub justkui elu ja surma peale.
Kahe teraga mõõk
Keskerakonna liidri ponnistustest võib veel aru saada. Ta oli pikka aega linnapea, aga plaanitud võimulolemine jäi “tänu” kaasvalitsejatele plaanitust lühemaks. Nüüd on selge revansisoov. Kuigi küsitlused näitavad, et oravate positsioonid on enne valimisi suhteliselt head, pingutavad nad kõigi oma tegevustega üle.Reformi tõmblused tunduvad lausa koomilised. Alustuseks persoonidest. Reformi raudvara on poliitikast loobunud. Kahjuks ei ole sügisestel valimistel reformierakonna tõmbenumbriteks pealekasvanud teise laine isiksused.
Panustatakse hoopis naljanumbritele. Igasuguste teleseriaalide tegelaste lülitamine oma nimekirjadesse on kahe otsaga mõõk. Mille otsa Res Publica eelmistel valimistel komistas ja jookseb siiani verd.
Reformi uute tippkandidaatide Maie ja Valduri tegemiste jälgimine mõnes telesaates on kohati mõnus ajaviide. Samas on teada, et aega neil valla asjadesse süüvimiseks päris kindlasti aega ei ole. Nad koguvad ainult parteile hääli.
Veel ohtlikum on panustada realityshowde tegelastesse. Nende osalemine häälekogujatena ei ole isegi mitme otsaga mõõk, vaid lausa pistoda.
Tõsielusarjade tobedus peaks välistama nendes osalenute tõsiseltvõetavuse.
Allakirjutanuna pean tunnistama, et kui talvel läksin mängima “Tenerife” saatesse, siis pidin tegema mitmed siseotsused. Kuna tahtsin näha, kuidas selline saade seestpoolt välja näeb, siis tuli selle lõbu eest maksta.
Juba enne minekut teadsin, et paar aastat ei saa mind poliitikas tõsiselt võtta.
Plakatitel troonivad tundmatud näod
Need hääled, mis tuleksid valimistel ei oleks usaldushääled, vaid telepurgis toimuvatest rollimängudest tulenev tuntukssaamine. Ja ei midagi muud. Kui ma nüüd valimistel kandideeriksin, siis ma alandaksin valijat, iseennast ka muidugi.
Miks ikkagi tuleb Reformierakond välja riskantsete “Baari” tegelastega ja televägilastega?
Vastus on lihtne. Nad koguvad hääli koolitatud parteibroileritele. Parteibroileriteks nimetatakse Põhjamaades noorpoliitikuid, kes tõusevad oma karjääriredelil tänu parteisisesele edutamisele.
Tallinnas on Reformil väljas tohutud plakatid, milles troonivad tundmatud näod. Toredad noored inimesed ja nende tugevus seisneb kogu jõu andmises
oma parteile. Peale parteitöö nende CVst naljalt muud ei leia.
Vaadates Tallinnas silma riivavaid poliitplakateid, siis on kurb küll. Hoolimata mõõdutundetu valimisreklaami keelamisest, ei pea osa erakondi seda miskiks. Nad matavad näitagitatsiooni jälle hunniku raha, mida võiks otstarbekamalt kasutada. Mõttetu raiskamine, sest mulle pole küll ükski uus nägu neilt plagudelt meelde jäänud.
ANDRUS VILLEM, Isamaaliit
