Väliselt polegi asi hull, kui arvata välja see, et aeg-ajalt heidavad valitsuserakonnad keset mõttelist valitsusplatsi vaenukinda. Isegi täpselt teadmata, miks?
Ometi on närvilisus ilmne ja kindlasti ei saa olukord samasugusena edasi kesta. Mitu politoloogist Reinu (Taagepera valitsuse kestmise valemiga, Toomla väljaütlemisega ajakirjanduses) on arvamust avaldanud, et praeguse kooslusega koalitsiooni aeg on läbi. Seda tunnetavad ka kõik kolm praegu kehtiva lepingu osalist. Oodatakse, et miski päästaks. Aga pääsemiseks on vaja usku. Usk helgesse tulevikku kahjuks kolmikul puudub ning sellest järjest sagenevad tõmblused.
Jutud sotsiaalsusest mõjuvad ebausutavalt
Reformerakond peaks ennast kõige kindlamalt tundma. Küsitluste reitingud on püsinud kõrged, kuid ühiskonnas toimuv suundumus poliitilise maastiku keskosa poole, võtab neilt ära mitmed olulised relvad. Oravad riskivad lubadustega rohkemale sotsiaalsusele kaotada oluliselt oma püsivalijaid, aga ka võimalikke teisi toetajaid.
Reformi sotsiaalselt tundlikum osa (näiteks Uno Mereste ja Valve Kirsipuu) on saadetud pensionile ja jutud sotsiaalsusest mõjuvad nii stammkundedele kui võimalikele toetajatele ebausutavalt. Kahtlemata pole ka Tartu linnapea erakonna esimeheks asetamine kuigi õnnestunud valik.
Rahvaliit vajab tõsist analüüsi, et saada tagasi oma endine kuvand põllumajanduslähedasest ja rahvuslikust erakonnast. Selleks ei piisa esimehe muhedast jutust, vaid tuleb astuda valijaile arusaadavaid samme.
Eelmise aasta selja sirgeks ajamine ja üksikisiku tulumaksu langetamise peatamine oli tollase populaarsuse alus, mis on viimase poolaasta tegevustega maha mängitud.
Res Publica seis kõige raskem
Raskeim on valitsuse juhterakonna Res Publica olukord. Peaministri erakond peab kandma mitte ainult enda tegevuse taaka, vaid tema peale saavad nuheldud kaaslastegi patud. Valimiskünnisega maadeldes on mõistlikke samme raske planeerida. Pigem võimatu. Eesti poliitikas on sarnaseid juhtumeid juba esinenud ja need on lõppenud alati peaministri vahetusega.
Res Publica puhul on peaministri vahetus suure tõenäosusega partei lagunemise algus. Suurepärase projektina käivitatud poliitiline organisatsioon võib sulada kiiremini kui lumi kevadise päikese käes.
Seega, marksismi klassikuid tsiteerimata võib märkida, et käes on olukord, millega pole rahul keegi. Nüüd on aeg astuda lavale uutel muutujatel. Soovivad seda teised erakonnad või mitte, aga trumbid on Keskerakonna peos. Isegi peale kevadist pungumist, kui lahkus kaheksa keskfraktsiooni liiget, on ta üks mõjukamaid parlamendiparteisid. Ja hetkel on ta unikaalses olukorras. Pole vaja ninasarviku kombel trampida vaid boa moodi varitseda.
Tulevasi arengukäike on mitu. Kui vaatleme neist tõenäolisemaid, siis esikohal on alalhoidlik stsenaarium.
RRR-i liit võtab üksteist kergelt puksides vastu riigieelarve, mille käigus reformierakond saab üksikisiku tulumaksu 2 protsendi võrra vähendatud.
Ka osaline peamise valimislubaduse täitmine annab vabad uueks koalitsiooniks. Keskerakond saab peaministri koha. Selle arengu puhul võib koalitsioonist jääda välja ka Rahvaliit. Kaheksa mäsleja puhul võib veri olla paksem kui vesi ja RL osutub üleliigseks.
Järsem variant eeldaks tulumaksu langetamise ära jäämist, millega Reform päris kindlasti nõus ei ole ja annab talle samuti vabad käed Keskiga oma lepet tegema.
Aeglane käik eeldab eelarvega mittekiirustamist. Läbirääkimisi uue koalitsiooni loomiseks, mille loomisel on võimalikud variandid nelja erakonna vahel. Sotsid ja Isamaaliit arvesse ei tule, sest nende esindatus Riigikogus on liiga väike.
Viimasel juhul on võimalik väljajääja Reform, sest hiljuti 10. aastapäeva tähistanud erakond on kuritarvitanud kõigi teiste parteide usaldust. Mis poliitikutel loomulikult ei unune.
Alles hiljuti täieliku kaotajana tundunud Keskerakonnal pole vajagi muud teha kui rikkaid peige oodata ja lõpuks nende hulgast valida.
ANDRUS VILLEM, kolumnist
