Palamusele üles pandud kolme suure ja kahe väiksema kattevaiba autoriteks on kolmanda kursuse tudengid Kristina Libe, Malle Valli, Riin Oidekivi ning Rita ja Reelika Käär. Lisaks sellele saab näitusel näha ka juba vilistlaseseisuses Maris Aidaku diplomitöö osana valminud tööproove. Näitusel nähtav on valminud Reet Talimaa juhendamisel.
Sõbakirjalise vaiba kudumine on rahvusliku tekstiili eriala teise kursuse õppekavas. Kudumisele eelneb vaibanäidistega tutvumine Eesti Rahva Muuseumis, mõne Eesti piirkonna vaibatraditsiooni tutvustava uurimuse kirjutamine ning selle piirkonna eeskujudest inspireeritud kavandi loomine. Piirkonna valikul ei ole tavaliselt määravaks tudengi enda päritolu. Näiteks Tallinna neiu Kristina Libe sai inspiratsiooni mitte Põhja-Eesti, vaid hoopis setu vaipadest.
“Setu teema inspireeris mind sellepärast, et setud on natuke teistmoodi rahvas kui eestlased ja teistsugune on siis ka nende vaibatraditsioon. Setu vaipadele on omane värvi rohkus ja intensiivsus. Kirjalist pinda on värvipinnaga võrreldes õige vähe ning värvikombinatsioonid on eestlase tavamaitsele vastuvõtmatult “kreisid”, aga samas täiesti toimivad,” ütles Kristina.
Nii on ka tema enda vaibal kokku saanud erepunane, violetne, kollane ja roheline. Tõsi, kollane ja roheline on esmapilgul vähe märgatavad, sest need on taandunud peenele sõbakirjatriibule. Domineerivad aga punane ja violetne. Kristina sõnul ei peegelda selline värvikombinatsioon mitte ainult setude maitset, vaid ka tööstuse arengut: enne aniliinvärvide tulekut (Euroopas hakkasid sellised värvid levima XIX sajandi lõpus) pidid ka setud veidi tagasihoidlikumate toonidega läbi ajama.
“Lõnga värvimine oli omaette ooper. Üht lillakasroosat tooni taga ajades raiskasin mitu kilo lõnga ära, mis nüüd kasutuna seisab. Aga võib-olla läheb ka seda kunagi millekski vaja,” ütles Kristina.
Praktilised kaalutlused
Võrumaa neiu Rita Käär valis oma sinisetriibulisele vaibale jälle eeskujuks Tõstamaa vaiba.
“Mulle lihtsalt meeldib sinine. Ja eri tooni siniste triipude vahel olevatel sõbakirjalistel triipudel sain mängida kolme eri tooni kollasega ja erinevate punastega,” ütles Rita.
Värvidega mängimise võimalus tegigi tema jaoks kudumise kavandi loomisest palju huvitavamaks. Sõbakirja triipudel kasutas ta nn sitikakirja. Peale selle on olemas veel näiteks lauajala-, kalasaba- ja pandlakiri.
Põlvamaa neiu Malle Valli otsis samuti inspiratsiooni kodust kaugelt ning kudus Põhja-Eesti ainelise linasepõhjalise vaiba. See tähendab, et vaiba põhitriibud on kootud hallika linase, kirjatriibud aga värvilise villase lõngaga.
“Selle peale, et linane moes on, ma küll ei mõelnud. Pigem lähtusin praktilistest kaalutlustest: voodikattena kasutades peab linane materjal villasest kauem vastu. Ja pealegi linane lihtsalt meeldis mulle. Nii nagu Põhja-Eesti vaiba triiburütmgi,” ütles Malle.
Ka Reelika Käär eelistas villasele linast, ent kuna suure vaiba kudumiseks tal möödunud talvel haiguse tõttu aega ei jäänud, tegi ta väiksemas mõõdus lauakatte. Linasehallide põhitriipude vahele kudus ta pandla-, kalasaba- ja sitikakirjalised sõbatriibud. Tulemus on ilus, rahulik ja praktiline, st vist igasse kodusse sobiv.
Kiiktoolivaip
Riin Oidekivi valis oma tööle samuti väiksema formaadi.
“Mulle meeldivad väga kiiktoolid ja sellepärast otsustasin teha kiiktoolivaiba,” ütles Riin.
Nagu Ritagi, valis ta põhitooniks sinise, ainult et temal on värvi- ja kirjatriibud pinnalt vaat et tasakaalus.
“Mulle meeldis nii ideede kogumise etapp Eesti Rahva Muuseumis kui ka kudumine ise: värvide ja kirjadega improviseerimine. Oma vaipa kavandades mõtlesin sellele, mida üks meie õppejõud regilaulu kohta rääkis: et seal kordub pidevalt sama teema, ainult et mitte samamoodi, vaid pisut teisiti. Ka minu vaiba triipudes kordub sama kiri, ainult väikese erinevusega. Täpselt sama triip tuleb samuti kunagi, aga alles tüki aja pärast,” ütles Riin.
Küsimusele, kas sellised arhailise hõnguga triibuvaibad ka tänapäeva kodusse sobivad, vastasid tekstiilitudengid, et nende meelest igatahes sobivad.
“Minu meelest kannab selline vaip kaasaegses stiilis kujundatud kodus veel tugevamat sõnumit kui taluinterjöörist inspireeritud kodus: just kontrast tehisliku ja eheda käsitöö vahel toob selle sõnumi esile,” arvas Kristina Libe. “Tõsi, minu setu stiilis vaip vajab vist erilist interjööri: sellist, kus tal niisama võimsaid konkurente pole.”
Kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis kisub Kristina vaip küll pilgu kohe enda peale. Aga lähemalt uurida tasub ka teisi vaipu, nii väiksemaid kui ka suuremaid. Sest alles süvenedes paistavad kätte kõik sitikad, pandlad, kalasabad ja lauajalad sõbatriipudel ning hakkab aimuma see mõttemaailm, mis esiemad selliseid vaipu kuduma ajendas.
RIINA MÄGI
