Suviti käivad lapsed ikka laagris. Pajusi vallas Loopre-Lepiku talus ülemöödunud nädala viimastel ja möödunud nädala esimestel päevadel toimunud laager oli üsna eriline: see oli nimelt ratsutamislaager.
Loopre-Lepiku talus on ümbruskonna noortele ratsutamisvõimalust pakutud juba ligemale kaks aastat. Praegu käib seal pidevalt trennis kümmekond tüdrukut. Viiepäevase ratsutamislaagri korraldas MTÜ Loopre-Lepiku Ratsatalu selleks, et trenniskäijad saaksid läbida Eesti Ratsaspordi Liidu käivitatud nn rohelise kaardi programmi, mis koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast. Programmi edukalt läbinud saavad vastava tunnistuse ning tulevikus on neil võimalik hakata juba ratsaspordi liidu võistluslitsentsi taotlema.
“Senini on meie kogenumad trenniskäijad saanud osaleda ainult väiksematel tallivõistlustel, sest natuke suuremate võistluste jaoks on vaja rohelise kaardi tunnistust,” ütles Loopre-Lepiku ratsatalu treener Katrin Nõmmiksaar.
Teooriaosas said noored tema sõnul teadmisi hobuse välimikust, käitumisest, toitumisest ja ratsutamise põhitõdedest ehk sellest, kuidas ratsanik hobusega ümber peab käima, nii et tagatud oleksid nii tema enda, kaasratsutajate kui ka hobuse heaolu ja ohutus. Teoreetilised õppused viis läbi Katrin Nõmmiksaar, praktilised õppused aga kaks külalistreenerit, Maris Kartau ja Piret Ommuk. Maris on Eesti Olümpiakomitee poolt atesteeritud treener ja tegutseb vastavalt vajadusele ühes või teises Tartu-lähedases tallis.
“Harjutame õiget istakut, korrektseid juhtimisvõtteid ja eri kujundite sõitmist,” ütles Maris. “Laagris on küll edasijõudnute kõrval ka päris algajaid, ent põhitõed on kõigil omandatud ja neid on nüüd vaja kinnistada. Ratsutamises on üldse palju kordamist, sest liigutused peavad muutuma automaatseiks. Treener peab aga olema ratsutajale peegli eest, sest tema ise end kõrvalt ei näe.”
Justkui haigus
Just see, et ratsutamise algõppes väga palju tuimavõitu kordamist ette tuleb, on Marise arvates üheks põhjuseks, miks poisse ratsutamise juurde vähe tuleb.
“Poistele oleks vaja teistsugust, mängulisemat treeningut,” arvas Maris Kartau.
“Tüdrukute jaoks on aga hobused ja ratsutamine teatud eas justkui haigus,” lisas Katrin Nõmmiksaar. “Selleks, et hobuste ligi olla, on tüdrukud nõus ka tüütuvõitu tööd tegema.”
Loopre-Lepiku talli kohta jätkus külalistreener Marisel ainult kiidusõnu.
“Ilus ümbrus, kena korras tall ja entusiastlikud noored eestvedajad,” sõnas ta. “Kui varem oli kogu ratsutamine suurtesse tallidesse koondunud, siis nüüd on tekkinud nende kõrvale ka väiksemaid. Ning see on tore, sest nii jõuab ratsasport uuesti ka maakohtadesse.”
Viie laagripäeva hulka sattus ka mõni vihmane. Laagrilised end sellisest pisiasjast nagu vihm segada ei lasknud ning planeeritud treeningtundide ajal oldi kõigil õhtutel väljas.
“Lapsi ja hobuseid vihm ei sega. Vastumeelsus taevast langeva vee suhtes on rohkem täiskasvanute probleem,” ütles Katrin Nõmmiksaar ja lisas, et kuumaga tüütavad parmud on hobustele hulga enam vastukarva kui väike vihm.
“Laagris on äge! Ja siin saab uusi teadmisi,” kinnitasid trennineiud ise.
Kolm neist, Katre Tiku, Diana Pärnsalu ja Kristin Pärnsalu, on ka juba väiksematel võistlustel osalenud. Möödunud sügisel käidi Jõgeva külje all Miko ratsatalu võistlusel. Siis tehti kaasa küll ainult nn juhtimisparkuuris, takistussõitu prooviti alles tänavu Türi lähedal Kirnas ja Tartumaal Pangodis toimunud võistlustel.
“Esimeste kordade kohta läks tüdrukutel seal päris hästi,” ütles Katrin Nõmmiksaar.
Uus hobune
Praegu on võistluskogemusega neiud tema sõnul võimelised läbima ainult 60-80 cm kõrgust parkuuri. Selleks, et kõrgematele parkuuridele pürgida, soetati Loopre-Lepiku tallu umbes kolm nädalat tagasi uus ja võimekam trakeeni tõugu hobune Bacardi. Kolm senist hobust, Eesti tõugu Amita ja Tohtri-Eedi ning kahe tõu ristand Happy on eelkõige selleks, et algajad nendega trennis sõita saaksid.
Ratsutamislaagri viimasel päeval oli tüdrukutel vaja sooritada suuline eksam ja näidata ka praktikas, et nad suudavad hobust valitseda. Seitse piigat läbis testi edukalt ning neil on nüüd õigus saada rohelise kaardi tunnistus, mida võib naljatamisi ka hobusejuhtimisloaks nimetada. Kasulikke teadmisi ja oskusi said aga kõik tüdrukud.
“Ratsutamine tundub kõrvaltvaatajale lihtne — et istud muudkui hobuse selga ja sõidad. Tegelikult on aga algul väga keeruline panna hobune tegema seda, mida sina tahad,” ütles Katrin Nõmmiksaar.
Laagri suureks plussiks oli tema sõnul see, et lapsed puutusid kokku kahe väljastpoolt tulnud treeneriga.
“Igaüks seletab asju omamoodi ja uute treeneritega suheldes koorub ikka välja mõni tõde, mis varem tähelepanuta on jäänud,” sõnas Katrin.
Ka MTÜ Loopre-Lepiku Ratsatalu eestvedaja Lembit Paal kinnitas, et tüdrukutele, kes juba kauem trennis käinud, oli külalistreeneritega suhtlemisest saadud “ergutussüsti” väga vaja, et ratsutamise alal edasi areneda. Samas tunnistas ta, et väga kaugele ja kõrgele ulatuvaid eesmärke pole Loopre-Lepiku talu endale ratsutamise arendamisel seadnud
“Meie põhieesmärk on ikkagi anda lastele ratsutamise algõpet. Tippsportlaste kasvatamist me eesmärgiks pole võtnud. See eeldaks paremaid ja kallimaid hobuseid, kui meil on jõudu soetada, samuti tihedamat trennigraafikut, kui meie saame pakkuda,” ütles Lembit Paal. “Meil saadud algteadmiste pinnalt on igaühel võimalus otsustada, kas ta tahab siin hobitasemel jätkata või päris tõsiseks võistlussportlaseks saada. Viimasel juhul peab ta treenimisvõimalusi mujalt otsima.”
Tänu sellele, et ratsutamislaagrit toetas Leader-programm, said lapsed seal osaleda tasuta ning neile pakuti veel lõunasöökigi. Rohelise kaardi tunnistuse eest pidid lapsed siiski ise maksma.
RIINA MÄGI
