Treener Kaido Poom: “Kui loovutad hokile sõrme, tuleb anda terve ihu”

Möödunud laupäeval toimunud Jõgeva jäähoki 65.  aastapäevale pühendatud sõpruskohtumise ja piduliku koosviibimise ajal rõhutati korduvalt, et selle spordiala populaarsus püsib ennekõike  tänu treener Kaido Poomile. Teenekas hokiõpetaja peab ise oma tööd huvitavaks, nii võidurõõmu kui ka kaotusekibedust pakkuvaks ja piisavalt energiat neelavaks. See, kas Kaido Poomil jätkub vaimseid ja füüsilisi jõuvarusid jätkata treeneritööd ka tulevikus, sõltub tema sõnul ka jäähokiga tegelemiseks tarviliku  spordikeskkonna edasisest arengust.

Kuigi juubelijuttu on tavaks alustada ajaloohõnguliselt, on esimene küsimus hoopiski tulevikku suunatud. Mis võiks olla muutunud ja teoks saanud Jõgeva jäähoki seitsmekümnendaks aastapäevaks ning millises rollis sel ajal ise olete?

Seda, kas ma loodan, et Jõgevale ehitatakse jäähall, pole minu käest mõtet küsida, sest vastus on vaid ühene. Tehisjääst Jõgeval olen unistanud juba mitukümmend aastat. Kas ma viie aasta pärast veel treenerina tegutsen, olenebki sellest, missugustes tingimustes siis Jõgeval jäähokit mängida saab. Kui siin valmib jäähall, siis saaks lisaks hokile harrastada teisigi jääga seotud spordialasid. Näiteks ehk võiksid siin käia uisutamas Väino Treimani õpilased Adaverest, kes praegu Tartus treenimas käivad. Tänastes oludes on treeneritöö rohkesti sisemist ressurssi kulutav. Samas on ka teatud kartus, kuivõrd leidubki neid, kes tänastes oludes Jõgeval hokitreenerina tegutseda tahaksid ja suudaksid.

Plaani kohaselt peaks viie aasta pärast valmima ka Tiit Lääne mahukas teos Jõgeva jäähoki ajaloost. Mõni hokisündmus võib aga kuuldavasti varemgi teostuda. Kuuldavasti on midagi uut kavas seoses Valdur Rajalo mälestusturniiriga?

65. aastapäeva tähistamisele andis kõige paremat sportlikku vaimu sõpruskohtumine, millel osalesid spordimehed erinevatest põlvkondadest. Kohale oli tuldud mitmelt poolt üle  Eesti. Sõbralik õhkkond ja ühtsustunne tekitasid mõtte, et Valdur Rajalo mälestusturniir võikski saada võistluseks, kus kohtuvad  Jõgeva erinevate põlvkondade hokimängijad.

Nii võiks kokku saada seitse võistkonda. Pärast turniiri istuksime koos, ajaksime juttu, meenutaksime möödunud aegu, räägiksime tänastest oludest ja peaksime tulevikuplaane.

Kui palju on Jõgeval läbi aegade olnud hokimängijaid ja millised on nende suuremad saavutused?

Valdur Rajalo poolt loodud jäähokitraditsioon on toonud minu arvestuse järgi hokiväljakule ligi pool tuhat mängijat. Vanemad veteranid on mänginud ka üleliidulises sarjas ja sealt tiitlikohti toonud. Mul on au teha koostööd ka noorema põlvkonnaga, kes samuti kaugele jõudnud. Nendest tuntumad on näiteks Andrus Tõruke, kes kuulus esimese jõgevlasena maailmameistrivõistlustel osalenud Eesti koondisse, kes Barcelonas toimunud C-grupi turniiril esikoha saavutas. Silmapaistev tegija on olnud ka Eero Niitov, kes kaptenikski olnud. Andrus Tõruke ja Marko Saksing said Eesti täiskasvanute koondise kandidaatideks, kuid kahjuks jäi koondise esindamine siiski ära. Eesti meistritiitli on saanud ka Argo Kungla. Aastakäiguga 1973-1974 oleme mänginud edukalt paljudel rahvusvahelistel turniiridel. 1989 osalesime rahvusvahelisel turniiril Chicagos, kus tulime Kanada, USA ja Tšehhoslovakkia  võistkondadega kohtudes  esikohale. Meiega oli kaasas spordiajakirjanik Tiit Karuks, kes turniirist Spordilehte seerialoo kirjutas.

Rääkides edukamatest mängijatest,  mainiksin ka ühte esimest kaptenit Eero Niitovit  ja hilisemat kaptenit Margus Reidolfi. Samuti on mängijatest sirgunud ka treenereid: Igor Orlov, Andrus Tõruke, Raimo Jäger, kes ka kohtunikutööd teinud.  Veiko Raudsepp on praegu Maaülikooli saalihokivõistkonna treener.

Mõistagi on iga mängija omaette isiksus. Mida võiks aga öelda hokipoiste ja -meeste üldiseks iseloomustamiseks?

Sageli on see viha ja trots, mis aidanud meil vastastest üle olla. Selliste seltskonnaga võiks lausa “sõtta” minna. Kui oleks aga olnud palju virisemist ja vaidlemist, oleksin ma treeneritööst ehk ammugi loobunud. Eks igal inimesel ole omad kohustused ja tegemised. Kui oled otsustanud aga mõne spordialaga tõsiselt tegelema hakata, siis ei tohiks treeningutundide või võistluste arvelt midagi  muud ette võtta. 

Kuidas on üldse välja kujunenud Teie treenerimetoodika?

Olen hokitreenerina tegutsenud alates 1979. aastast ja kõige paremaks teadmiste, oskuste ja kogemuste allikaks selles ametis pean ikka elukooli.

Sageli käivad treenerid koolides endale kasvandikke otsimas või pöörduvad selles küsimuses lastevanemate poole. Kuidas Teie olete oma treeningrühmadesse kasvandikke leidnud?

Alguses tuli mängijaid ise otsida, hiljem on tuldud minu juurde ja avaldatud soovi mängima tulla, sest jäähoki on  Jõgeval populaarne.       

Kuidas suhtuvad hokimängu Jõgeva koolide õpetajad? 

i

Mõistagi on rohkesti pedagooge, kes meile pöialt hoiavad ja igati sportimist soosivad. Südamel kripeldab aga siiski ka üks ebameeldiv seik. Õpetajate vastuseisu tõttu ei saanud viis poissi Chicagosse rahvusvahelisele turniirile sõita. Põhjuseks oli halb õppeedukus. Eks õppimisega oli neil tõesti mõndagi korrast ära, kuid mina poleks turniirile mineku keeldu karistusena rakendanud. Ka lapsevanemad olid pahased ja  lubasid oma pojad sellest koolist ära tuua. Teemakohase asjaolu tõi  leheloos ära ka Tiit Karuks

Kuidas on tänases Jõgeva jäähokielus lood järelkasvuga? Kui vanad on praegu Teie noorimad õpilased?

Need on 1997.-1999. aastakäigu poisid. Hokit  mängib muide ka minu venna Heino poeg, kes on tubli spordipoiss ka jalgpallis ja  saalihokis.

Vennad Poomid on Jõgeva jäähokielus võrdlemisi karismaatilised tegelased. Kes on aga keda mängima ärgitanud?

Vanem vend Harry, kes on tegutsenud ka kohtunikuna, ja temale vanuselt järgmine Heino ergutasid mindki mängima ja eks noorem vend pandi ikka väravasse. Hokit on harrastanud ka kõige noorem vend Arne.

Kuidas on Jõgeva hokilugu kulgenud klubilises mõttes?

1989. aastal loodi Jõgeva hokiklubi, mida asus juhtima tollane maavalitsuse rahandusosakonna juhataja Jüri Ütt, kes sageli hoki eest hea sõna kostis. Paljugi sõltus aga ka esimese Jõgeva maavanema Priit Saksingu positiivsest toetusest. Ja kui veelgi varasemasse aega tagasi minna, ei saa märkimata jätta ka rajooni täitevkomitee esimehe Madis Ruusaare

soosivat hoiakut.  Jõgeva hokiklubi lõpetas tegevuse 1999. aastal. Samal aastal loodi jäähoki edendamiseks aga spordiklubi Pedja

Kas seoses jäähoki ajalooga on teada, kui vana võiks olla kõige vanem Jõgeval alles olev hokikepp?

See on hea küsimus, kuid täpset vastust polegi vist teada. Ma sain Sergei Kanguri nimeliselt mehelt korra üsnagi vanaaegse Dünamo kepi, millel oli tõeliselt jäme kand. Alles on ka aastakümneid tagasi kantud särke, kindaid, õla- ja  jalakaitseid. Kahtlemata on see ajaloolise väärtusega kraam, mida oleks võinud ka rohkem koguda ja säilitada.

Kui Eestis peaks hakatama kunagi filmima seriaali hokimängijate naistest, siis oleks sobivaimaks võttepaigaks arvatavasti külmalinn Jõgeva. Jätame eraelu siiski praegu kõrvale, kuivõrd on aga hokimeestel aega tegelda teiste hobidega?

Mis siin muudest hobidest rääkida. Meil on vähemalt neli treeningut nädalas. Oma tehisjää puudusel tuleb sageli Tartusse harjutama sõita. Selleks läheb tarvis  rohkesti autokütet ja oma osa on ka masinate kulumisel. Hokimängijad on aga superfanaatikud, kes on kõigest hoolimata oma lemmikspordialale truud.  

Kaido Poomi elulugu

Sündinud  25. mail 1953 Jõgeval.

Haridus: Jõgeva Keskkool ja Tallinna Ehitustehnikum.

Alustas hokimängu 1962 treener Hillar Kroodo juhendamisel.

Jäähokitreener  alates 1979. aastast. Esimestel aastatel oli treeneriks põhitöö kõrvalt Jõgeva KEK-is

Sportlikke saavutusi  treenerina: Jõgeva koolinoorte Eesti meistritiitel (1985), klubi Kuldlitter sarja võitmine ja osalemine üleliidulisel turniiril Glazovis. Juhendanud ka Jõgeva KEK-i jalgpallimeeskonda, kes aastal 1991 mängis ka Eesti kolmandas liigas.

Jõgeva hokiklubi esimees 1990-1999, alates 1999 spordiklubi Pedja juhatuse esimees

Allikas: teatmeteos “Sporditegijad Kalevipoja tegude maalt” 

Kaido Poomist ja Jõgeva jäähokist

Margus Kotter, hokiveteran, Politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitsei arendusbüroo juhataja, politseimajor:

“Treener Kaido Poom on onud oma ala tugev entusiast, kes Jõgeva jäähokitraditsioone hoolega hoidnud ja arendanud.  Mis puutub aga Jõgeva jäähoki käekäiku, siis meenub, et jäähalli ehitamist lubati juba 1986. aasta, mil saavutasime tiitlivõidu. Nüüd lubavad jäähalli erinevad poliitikud ja soovin neile edu selle lubaduse täitmisel. Mõistagi tasuks selleks ka oma jõud ühendada. Jõgeva on külmapealinn, kus lihtsalt peab jäähall olema. Mind pole aga ükski spordiala niipalju paelunud kui jäähoki, mis annab meestele mõistust ja tahtmist olla see, kes sa oled. 

i

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus