Reede hilisõhtul, kui merel ja rannikul juba poolest päevast möllanud torm ka sisemaale puid murdma ja katuseid kangutama oli jõudnud, koguneti Juula külamajja kuulama Hendrik Relvet, kirglikku rännumeest ja võrratut jutustajat.
Kes ei teaks Vikerraadio pühapäevast saadet “Kuula rändajat” või kes poleks lugenud ühtki Relve reisikirja. Kohtuda nii palju käinud ja näinud mehega silmast silma, vaadata kaugetel maadel tehtud fotosid n-ö otse-eetris ja esitada rahuliku, isegi sugestiivse jutu vahele ka mõni täpsustav küsimus on aga hoopis midagi muud. Mõne tunniga oli loomulikult võimalik maakerale vaid linnulennult ring peale teha.
Sissejuhatuseks tunnistas kaugel käinud ja palju näinud mees, et Eestist on vaja ära olla kasvõi sellekski, et mõista: Eesti on eriline. Juba meie neli aastaaegagi on haruldus, mida väga paljude teiste maade asukad iial kogeda ei saa. Hendrik Relve pikkade, teinekord väga eksootiliste ja ka ohtlike rändude eesmärk on aga näha veel rikkumata loodust ja inimesi, kes seal elavad, vajamata tsivilisatsioonihüvesid, milleta me siin oma kodus enam naljalt hakkama ei saa.
Võttes jutuks sellesama tormiõhtu, kus elektrita jäämine iga hetk võimalik oli, nentis külaline, et olukorras, kus koos valgusega kaob ka küte ja kraanivesi, telefoni- või netiühendusest rääkimata, saavad eluga hakkama loodusrahvad ja ka kogenud rännumehed, näiteks tema.
Palju kala ja viina
Peame end põhjarahvaks, kuid miinuskraadid 40 ümber ja alla selle ning lumi nabani on Eestis siiski pea võimatu. Põhjahantide juures Obi jõe alamjooksul sai rännumees enda sõnul praktikas läbi proovida tõsiasja, et kui lumi nabani ulatub, ei kõnni enam kuhugi. Külma tõrjumiseks ei piisa kasukatest, viltidest ja karvamütsidest, vaid selle varustuse peale tõmmatakse peakotiga maani kasukas, mida saab vajadusel ka magamiskotina kasutada.
Hantide toit on eestlasele täielik delikatess: tuurakala praetakse ja soolatakse suurtes kogustes. Paraku kuulub igapäevamenüüsse ka ohtralt viina. Hante, kes traditsioonilise tegevuse ehk küttimise ja kalastamisega elatist teenivad, on jäänud väheks ning väga paljud elud on läinudki tulivee nahka, kuid päriselt pole traditsiooniline elukorraldus siiski kadunud.
Handid on teatavasti meie keelesugulased, nende mõttemaailm on aga tänapäeva eestlasele üsna kauge, tunnistas Relve. Kui külalist usaldama hakatakse, räägitakse lugusid, mis on meie mõistes muinasjutud, jutustajale aga reaalsus. Nad on veendunud, et on karu sugulased ning võivad teatud rituaale läbi tehes ka ise karuks muutuda.
Kiviaeg ja metsaaiad
Uus-Guinea gorovaide juurde pääseda pole rännumehe sõnul lihtne, see kant ei olegi tavaturistide sihtkoht. Rännata tuleb mööda jõgesid ja otse läbi džungli. Tõelistele entusiastidele, kes siiski selle teekonna läbida tahavad, on olemas saatjad. Neid on Relve sõnul muide mitu korda rohkem kui matkajaid ja tegemist on äriga omaette, sest saatjailgi on kaasas kompsud, mis on tagasiteel veel kopsakamad. Põliselanikega vahetatakse hoolega kaupa, sest metsakraam on tsivilisatsioonis hinnas.
Teekonnal on truuks saatjaks janu, iga veesuutäit tuleb kaua suus hoida, et sellest kauem kosutust jätkuks. “Kui pruuni ojavee lõkkel mitu korda läbi keedad ja seda lonkshaaval jood, maitseb see paremini kvaliteetsest viskist,” kiitis rännumees.
Gorovaid elavad meie mõistes eelajaloos, nad on kõige ürgsem allesjäänud rahvas. Kasutusel on vibud-nooled, kivikirved. Müüakse ja vahetatakse metsaande, kuid rahast siin ei sõltuta. Kalavõrgud on küll poest, sest on kogetud, et need on paremad, kuid puudub igatsus osta asju, seepärast pole vaja teha palgatööd. Kui toit olemas, on kõik korras. “Sealse rahva eluviis on nagu meie miljonäri oma – teed, mida tahad, või ei tee midagi,” tõi rännumees tabava näite.
Toit on eurooplasele muidugi pehmelt öeldes ebatraditsiooniline: küpsetatud ritsikad, prisked tõugud, mis tekivad saagopalmi koore alla, kui langetatud puu mitu kuud maapinnal on lamanud, ja mida süüakse toorelt. “Proovisin muidugi, kõike tuleb maitsta. Umbes nagu jogurt,” märkis Relve. Külas on suur pidu, kui õnnestub tappa madu – nii palju liha! Saagopalmi säsist saab pikema töötlemise järel jahu, millest küpsetatakse pirukaid.
Alkoholist ei tea gorovaid midagi, kuid suitsetatakse kõvasti, seda teevad nii mehed kui naised. Hinnatud külakost on sool.
Kui siin raiutakse onniümbrus puudest lihtsalt lagedamaks, et liginev vaenlane aegsasti näha oleks, siis Vanuatul rõõmustavad silma kenad elamud ja metsaaiad, kus kasvatatakse söödavaid taimi. Siinsed taimetoidud on Relve kinnitusel väga maitsvad. Sigu kasvatatakse eelkõige kihvade pärast, mis on väga hinnalised. Seetõttu kohtab seal ka teismeeas kärsakandjaid.
Tähelepanuväärsed on kalapüügikombed. Valvur istub puu otsas ja annab märku, kui näeb kalaparve lahe madalasse vette tulevad. Kogu küla läheb võrguga ja püüab parve kinni. Varusid ei soetata, sest pole kusagil säilitada ja pole ka mõtet: kui vaja, püütakse uued kalad.
Püsinud on meeste komme juua õhtuti koos kavat. Jooki valmistatakse kavajuurte pudist, mille on läbi närinud veel süütud mehepojad. Tunnet, mida see jook tekitab, ei saa Relve sõnul nimetada joobeks, vaid see on lõõgastunud olek. Pea on justkui tühi, loodushääled ümberringi valjenevad.
Austraalia põlisrahva kohta arvatakse üldiselt, et nad kõik on ennast kaotanud, joovad ja otsivad linnades prügikastidest toitu. Õnneks pole see siiski päriselt nii, vaid mandri põhjaosas leidub külasid, kus aborigeenide eluviis ja traditsioonid on säilinud. Rännumees on oma silmaga näinud nii meeste värvimist pidulikul puhul kui kaljujooniseid. Viimaseid on nii väga vanu kui ka päris värskeid, sest oskused ja traditsioonid on säilinud.
Hendrik Relve sõnul väärib märkimist, et aborigeenid said inimõigused alles möödunud sajandi seitsmekümnendatel ja neile tagastatakse nüüd isegi esivanemate maavaldusi. Seda muidugi juhul, kui valge mees pole neid alasid täis ehitanud.
Ameerikas ja Aafrikas
Põgus viibe maakaardil viis kuulajad Ameerika mandrile. Nii Põhja- kui Lõuna-Ameerika indiaanlased oskavad Relve sõnul oma kultuuri huvilistele tutvustada. Näeb nii uhkete värviliste sulgedega peakatteid kui niinest valmistatud riideid.
Kanada ja USA piiril peetav kanuuindiaanlaste festival kestab kolm päeva. Seal näeb ehtsaid rahvariideid ja tantse, kuuleb laule. Ning plakatil peoplatsi väravas on kirjas, et tegemist on alkoholi-, tubaka-, narkootikumi- ja vägivallavaba peoga.
Aafrikasse pügmeede juurde läheb Hendrik Relve enda sõnul veebruaris juba 12. korda. See on paik, kus veel 25 aasta eest riideid ei kantud. Ta nentis, et tänu oma hästi arenenud haistmismeelele teab ta, mis on riiete kandmise miinus: inimene, kes riieteta puhtalt lõhnas, hakkab nüüd higi järele haisema.
Loomi kütitakse ajujahina ja sellele eelnevad õnne paluvad rituaalid. Sõltumata sellest, kas saaki saadakse või ei, tänavad mehed laulu ja tantsuga metsa kui rahva ema ja toitjat.
Kalahari kõrbes elavaid sanisid peetakse kogu selle piirkonna kõige vaesemateks elanikeks.
Relve sõnul on tegemist pigem poolkõrbega, kus ei puudu rohelus. Kütitakse veiselisi, jahitakse pärast mürginoolega tabamist seni, kuni loom jääb nõrgaks ja talle saab odaga ligi. Lisaks vibule ja noolele on hinnaliseks tööriistaks terava otsaga kepp, mille abil otsitakse maa seest söödavaid juuri ja mugulaid.
“Tõin sealt sellise kepi ka endale, nüüd ei jää ma hätta, kui pood kinni pannakse,” viskas rännumees villast.
Kuulajad tahtsid temalt muu hulgas teada, kas retkedel paikadesse, kuhu tavaturist minna ei söandakski, on tulnud ette ka ebaõnnestumisi.
“Olen tõesti Uus-Guineas malaariat põdenud, ükskord nii tugevalt jala välja väänanud, et roigastest tehtud karkudega komberdama pidin, ja on veel üht-teist ette tulnud, kuid ma leian, et selliste asjadega ei tohiks kiidelda. Kui satud jamasse, pole ise piisavalt ohtu tajunud. Kui näiteks eksid ja teised sind otsima peavad, on see häbiasi, mitte seiklus,” rääkis Hendrik Relve.
Ta tunnistas ka, et on palju kohti Eestis, kuhu ta veel sattunud pole, ning kinnitas, et meil siin võib olla sama huvitav kui näiteks Aafrikas. Ta tõi näite tänavusest oktoobrikuust, kui käis kodumaal koos sõpradega süstaga merel, kuulas laidudel laululuikede trompetihüüdu. “Vesi oli peegelsile ja siis nägime äkki virmalisi! See oli vapustav elamus!” kinnitas andunud loodusesõber.
Juula külarahva vestlusõhtut Hendrik Relvega toetas KIK.
KAIE NÕLVAK
