«Hõbedane» on memmede ja taatide ühendus. Esinaise Laine Leppiku sõnul saavad eakamad inimesed kokku vähemalt kord kuus. «Ühendus on eelkõige kooskäimise koht. Põhiliselt toimuvad üritused teelaua taga. Me oleme ikka teinud, nagu vanasti öeldi, temaatilisi istumisi. «Hõbedasel» on seitsmeliikmeline nõukogu, tuleme enne kokku ja arutame asja läbi. Evi Kuriku juures käime koos, tema on meil kroonikakirjutaja,» rääkis Leppik.
Näiteks on kalendrisse märgitud selliseid tulevasi teelaua teemasid nagu vanaema-vanaisa jututuba, meenutades C.R. Jakobsoni, kartulipäev ja palju teisi. Ühenduses on praegu umbes nelikümmend aktiivset liiget.
Igal nädalal käib koos memmede tantsurühm, praegu käiakse harjutamas isegi mitu korda nädalas, et valmistuda Kuremaal toimuvaks memme- taadi tantsupeoks. «Meiesugustel on peaasi, et väljas saaks käia. Inimesed tahavad ikka suhelda. Nüüd käime isegi kaks korda nädalas koos, et puupead ikka tantsud kinni peaksid. Kuus tantsu tuleb ikkagi esitada ja meelde jätta. Noored õpivad ruttu, kuid meil, vanadel, läheb aega,» selgitas Leppik.
Peaasi, et saaks kodunt välja
Koos käib ka memme- taadi lauluansambel Endala Viesemanni juhendusel, lauljatest on mehed aga ainult kaks. «Meil siin naised kõik, vanemaid mehi on väga vähe. Kõik külad on ju ainult memmesid täis,» kurtis esinaine. «Kui ikka laua taga istumisi teeme, siis igas lauas on ikka üks mees vähemalt,» täpsustas Leppik siiski.
Praegu on kõige tähtsam, et saaks kodunt välja, arvas «Hõbedase» esinaine «Pean pensionipõlve alles teist aastat. Kui veel tööl käisin, siis seda ei tunnetanud. Töötasin inimeste hulgas ja siis nagu ei tundnudki vajadust,» ütles Leppik, kes on elupäevad pidanud kaupmehe ametit.
Neid, kes meil juba kümme aastat või rohkemgi on “Hõbedasse” kuulunud, on küll. «Hilja Simpson oli juba algusest, tema oli meil ka kauaaegne esinaine. Tema on nii tubli, alati on kohal, kuigi tal on vanust juba üle 80 aasta. Aino Paju tantsis veel eelmisel aastal, kuigi saab juba kaheksakümneseks,» meenutavad Laine Leppik ja rahvamaja juhataja Lea Pendis ühiselt.
Naised tantsivad, mehed laulavad
Endla Viesemann meenutab noorematest meestest meesteansambli saamislugu «Olin vahepeal kodus ning kultuuritööga üldse ei tegelnud, rahvamajja asja ei olnud. Siis kuus aastat tagasi saime Lea Pendisega kokku. Tema lubas mehed kokku ajada, et mina tulgu ja hakaku õpetama. Mina naersin vastu, et kui kokku ajad, siis tulen ka. Ei uskunud, et mehed laulma tulevad.»
Aga nad tulid siiski ja Viesemannil ei jäänudki muud üle kui sõna pidada.
«Aeg-ajalt tuleb tegevuses auke, kus meid jälle ei ole, aga kui meid on vaja, oleme jälle olemas. Oleme oma rahva lemmikud. Esineme jaaniõhtutel ja jõulude ajal pidudel, samuti vahel oma rahvale. Ka mehed ise ütlevad, et ega me ei käi sellepärast, et kusagil konkursil osaleda, kena koos olla ja saame oma rahvale laulda,» rääkis Viesemann.
«Noorte» tantsurühma juhendaja Luule Lehemetsa käe all treenib 13 naist, kellel vanust 22 ja 50 aasta vahel. Praegu antakse tantsudele viimast lihvi, et esineda hästi ülevaatusel ja pääseda laulu- ja tantsupeole. Seni on suuremad esinemised olnud aga hoopis Sardiinias ja Soomes.
«Europeade on juba palju aastaid toimuv suur üle-euroopaline rahvatantsupidu. Uurisime internetist ja selgus, et toimub Sardiinias selline üritus. Panime lihtsalt ennast sinna kirja. Siis oli Tallinnas nõupidamine, kuhu siis kutsuti esindajaid. See oli selline aeg, et väga libe oli, keegi ei tahtnud Tallinna autoga sõita ja jäigi käimata. Ma olin nii kindel, et ega meie ei saa sinna Sardiiniasse. Tuli siis lihtsalt kiri, kus olid kõik need kirjas, kes saavad sõita, alla oli tõmmatud ka Torma tantsutrupi nimi. Selgus, et meie olime uustulnukad, peale meie veel üks Põlva rühm, teised olid juba palju-palju kordi käinud.
Tegime ikka palju tööd. Kui seal Vormsil harjutasime, siis suured ülemused vaatasid. Pärast ütlesid, et olime väga hea leid,» rääkis Lehemets.
Soomes käidi külas Torma sõprusvallas Oravaisis. Seal esineti mitu korda, ühte etteastet jälgis ka toonane Soome peaminister.
«Naised on väge täis ja harjutame kaks korda nädalas. Siiani on olnud nii, et kui ikka helistad ja küsid, et kas tantsima tahad tulla, ei ole keegi ära öelnud. Kui keegi on ära läinud, oleme kohe uue leidnud,» rääkis Lehemets. Rahvamaja juhataja Lea Pendis täpsustas, et kõik tantsijad on Luule endised õpilased, kes juba koolis tantsinud.
Kindlasti esinetakse maakonna tantsupeol ja Europeade?il Riias. Kui kõik hästi läheb, sõidetakse veel augustis Ungarisse ka.
50 aastat õpetajatööd, tantsimist ja näitemängu
Luule Lehemets tuli Tormasse algklasside õpetajaks juba 1954. aastal. Samal ajal hakkas ta ka Tormas näitemänguga tegelema ja tantsima. «Esimene tükk oli Korneit?uki Platon Kret?et, see on siiani hästi meelde jäänud,» meenutas ta.
«Mul oli kaks valiku ? kas lähen teatrikooli või õpetajaks õppima. Kuna isa ütles, et komejanditegijaks ei lähe õppima, siis jäi üle õpetaja amet,» rääkis kauaaegne õpetaja.
«Kui ma alguses õpetajaks tulin, siis kasvõi juba selle pärast, et laps kuulas silmade särades seda, mida õpetaja rääkis. Aga tänapäeva lapsele tantsi kasvõi pea peal, ei suuda talle teha asja huvitavaks, aine teda ei köida. Sellel ajal, kui ma siia tulin, oli õpetajaamet au sees, aga nüüd ajakirjandus igal pool sarjab neid. Õpetajad on lollid, laisad ja nõuavad palju palka. Nii, nagu suhtub riik, nii suhtuvad ka lapsevanemad. Tänapäeval on lapse silmaring tunduvalt avaram kui vanasti. Vanasti võtsid raamatu kätte ja lugesid, arutasid kõik läbi, aga tänapäeval vaadatakse televiisorit, mängitakse arvutimänge. See ei ole ka kõigil nii, on ka neid, kes vaatavad koos vanematega vaid seebikaid. Nagu öeldakse: laps on kodu peegel,» rääkis õpetaja Lehemets.
Õpetaja ütles, et lapsed räägivad oma muredest üsna sageli. «Kui laps sind usaldab, siis sa pead selle kõik jätma endale. Vahel räägivad ikka palju ja väga tõsiseid asju,» peab õpetaja laste usaldust väga tähtsaks.
Luule Lehemets on ise näitlemisega tegelenud 50 aastat, kuid näiteringi juhendas ja etenduse lavastas ta esimest korda. 20 märtsil esietendunud Virve Osila teatritükki «Poolikud patud» saab näha pühapäeval Sadalas.
Puhkpilliorkestril 155-aastased traditsioonid
Torma puhkpilliorkestri juhataja Alfred Õunapuu sõnul ei ole vaatamata pikkadele traditsioonidele olukord just väga roosiline. Praegu harjutatakse koos Jõgeva meestega, Tormas endas on jäänud mängijaid tosinkond.
«Mis me oleme ette võtnud, et nullseisust üle saada? Kõik räägivad, kui vähe mehi meil on. Aga kas keegi on mõelnud, kuidas me sellest olukorrast üle saame. Ega see, kui me toome abijõudu kusagilt mujalt, võtame väljast mõne kollektiivi, meie olukorda ei paranda,» on Õunapuu mures. Oleme probleemi ees: terve rida nende mängijaid on näiteks haiged. Üks saksofonimängija jättis näiteks käe sae vahele.
Detsembris leidsin kaks noorikut, kellele sain juba pilli pihku anda. Need olid nii toredad noorikud, et tegin nendega sellise pika sammu edasi. Kuu aega sain nendega tööd teha, kui nad olid võimelised juba rohkem kui koolipoisid ära tegema, kõiksuguseid lastelaule. Lootsin, et saan nendest üks-kaks-kolm täienduse teatud pillirühmadesse. Aga üks noorikutest jäi järsku haigeks ja haigus kestis natuke rohkem, kui ma karta oskasin. Teine ütles: kuidas ma üksi tulen, teine jäi haigeks. No siis sain kaks noormeest. Nüüd on mõlemad mängust väljas. Üks ei tahtnud programmi vastu võtta ja teisel läks käeluu katki,» rääkis orkestrijuht kaadriprobleemidest.
Pillimehi on ta käinud otsimas ka Lullikatku külas, kus elab nelikümmend peret. «Mõelge, käisin peaaegu kõikides peredes, kust lootsin endale lisajõudu saada, aga ei tulnud keegi,» oli Õunapuu mures. Ühte asi ei huvitanud, teisel polnud aega ja kolmas pidas end ebamusikaalseks.
«Samas olen käinud peredes ja vaadanud, et noored istuvad seal, jalad istmiku all, ja vaatavad seebikaid. Neil ei ole ju tarvis seal nii palju aega veeta, tulgu kord nädalas kaheks tunniks,» rääkis orkestrijuht.
Õunapuu sõnul on Tormas passiivseid noori väga palju. «Käivad, käed küünarnukis taskus, ma ei kuule, et siin spordisaalis oleks nüüd niisugune tõmblemine, et lausa mitu ust oleks sinna vaja. Kell neli keeratakse maja uks lukku ? see on nagu kindlus. Omal ajal, kui ma veel mängumees olin, oli nii meeste kui naiste võrkpallirühm. Lausa südaööni kestsid treeningud,» märkis Alfred Õunapuu.
EVA KLAAS
