Juba kolmandat korda kogunesid ärksamad noored tänavu 1. veebruaril eakasse koolimajja rituaalsele pimedate ööde laulupeole, et olla koos ja nautida olukorda. Esmakordselt kogunesid mõned niisugused, kes tahtsid lihtsalt koos olla ja öö läbi majas istuda, laulda ja rääkida, koolimajja 2005. aastal.
“Miks me seda tegime? Sellepärast, et tänapäeval leidub liiga palju elektroonilisi abivahendeid, mis inimese vaimu eksitavad ja kui te ka praegu kodus oleksite, siis küllap jõllitaksite tuimal pilgul oma arvutiekraani, televiisori- või mobiiliekraani. Niisugust varianti, et istun põrandal küünlavalgel, kodus sageli ei saavuta. See tunne aga, mis meil tekib koos istudes, rääkides ja lauldes, on hoopis teistmoodi,? rääkis tänavust pimedat lauluööd avades Torma Põhikooli draamaringi OFF juhendaja Ülle Säälik.
Nii pole sellistel öödel tehniliselt abivahendid põhimõtteliselt lubatud ja inimesed saavad hakkama oma häälega. Vahepeal võib magada ja ära käia. Kes tahab, see jutustab laulude vahele lugusid. Kesköö paiku minnakse kõndima mööda koolimaja ? otsima Jakobsoni vaimu.Tõene ja üllas OFF
Kolmandal öisel laulmisel oli praeguste õpilaste kõrval palju neid, kes Torma Põhikooli juba lõpetanud on, ent kes jätkuvalt tahavad kodukooli kokku tulla ja tunnevad ennast selle paigaga sügavalt seotud olevat. Nii nägid mujal gümnaasiumiharidust omandavad Torma noored lauluööl, et koolimaja vanast garderoobiaugust on saanud seinamaaliga kaunis ruum.
“Mõnes klassiruumis oleks meid jäänud segama tahvel, pingid, kaardikepid ja muu koolipäeva juurde kuuluv, saal on aga liiga suur ja just siin tundus meil olevat paras koht,? põhjendas Ülle Säälik kokkutulnutele kohavalikut.
Tema sõnul alustavad Torma lapsed sisseastumiskatsetega juba kevadtalvel ja teevad neid kõikvõimalikesse koolidesse. Kõige rohkem on neid aga õppimas Tartus Treffneris, Miina Härmas, Descartes’is ja Tammes ning Jõgeva mõlemas gümnaasiumis.
?See, mis siin OFF-is oli, oli teistsugune. Ma olen Tartus ühe korra näiteringis käinud ja rohkem ei taha. Seal antakse lihtsalt pakk pabereid kätte ja siis tuleb tuimalt mingid harjutused teha. Läksin ja tegin esimese etüüdi, loovalt ja vaimustusega, nagu siin olin harjunud ? ja mind vaadati, nagu ma oleksin mingi hull,? jagas oma muljeid Mari-Ann Kalavus.
?Me läksime suure hurraaga ja tahtsime sisse saada. Kui olime mitu päeva seal ära käinud, siis avastasime, et polnudki midagi oodata. Vaimustust ei tulnud, ei olnud seda ärevust, et äkki saan targemaks või juhtub midagi erilist. Siin, Tormas õppisime aga iga päev midagi. OFF ? see oli nii üllas ja nii tõene,? täiendas Kristina ?tukert .
Jakobsonile Koidula kõrvale?
Naljaga pooleks rääkisid noored öö hakul sellest, et koolimajas kummitab. Mari-Ann meenutas kunagist klassiõhtut, mil majast lahkudes kustutati kõik tuled, kuid keegi tundmatu ja imetabane süütas need hiljem uuesti.
Seda, kuidas tuletõrje valvesignalisatsioon hakkab koolimajas tööle ilma näilise põhjuseta, on täheldanud ka koolis huvijuhi ameti pidav Lea Pendis, kes õhtuti ruume koristab. Juhul, kui tegemist on mingi vaimuga, on see julge ja vankumatu vaim, keda ei heiduta ka vahepeal euronõuetele vastavalt paigaldatud tuletõrjevalgustus.
“Kelle vaim iganes seal käib, on ta heatahtlik vaim ja me ei pea teda kartma,? avaldas Mari-Ann arvamust. Poiste arvamus oli, et ehk on Jakobsonil lihtsalt igav ja äkki ta kummitab sellepärast, et kuigi tema bareljeef on juba koolikoridori seinal, sooja puitu raiutud, oleks vaja talle kõrvale ka Koidulat.
“Ma nägin ükskord unes Carl Robert Jakobsoni,? alustas lauljatar Jaanika Raud leebel häälel oma ööjuttu. “Ta kõndis mööda Torma tänavat koos vanaemaga käest kinni ? nagu Casperi multikates. Nad tulid hõljudes mulle vastu ja rääkisid minuga ka,? kinnitas Jaanika, kes seepeale üles ärkas ja vestluse üksikasju enam ei mäleta.
Nii otsustatigi, et Carl Robertil võib olla tegemist sedavõrd palju, et äkki kummitavad koolimajas hoopis mõned vanemad Jakobsonid. Igal juhul tehti ühiselt ettepanek lisada kooli kodukorda punkt, et kellel kodused tööd ära kaovad, need on tegelikult väga head õpilased ? Jakobson huvitub nende töödest!
Kool on eluga ühendatud
Kesköö saabudes tehti majas ühine küünaldega ringkäik. Jakobsoni toa seinalt vaatas, nagu ikka, vastu tsitaat mõttega, et kool peab alati eluga ühendatuks jääma. Ühtäkki sai selgeks, et see ongi Jakobsoni mõistmise ja tema vaimu tajumise võti. Kool peab eluga ühendatud olema, ent mitte inimeste madalamate soovide, massimeedia ja odava propaganda vankri ette rakendatud olema.
Milline oleks Jakobson praegu, arutlesid tormalased, leides vastuseks, et Jakobson oleks üksik hunt, sest nii palju tõde, kui tema suust kuuldaks, ei olda harjutud välja kannatama.
“Poliitika on valetamise kunst,? kostis kusagilt. “Ta ei kuuluks ühessegi erakonda,? lisati teisalt.
Jakobsoni vaim elab Tormas vaieldamatult edasi ka temanimelise kõnevõistluse kaudu, mis tänavu on planeeritud 8. märtsile. “Selleks, et osaleda, tuleb Jakobsoni kolmest isamaakõnest valida üks, teine esitatav kõne tuleb aga ise kirjutada,? meenutas Mari-Ann, kes osales võistlusel möödunud aastal.
Ühtegi Jakobsoni, ei Carl Robertit ega teisi, seekordsel ringkäigul otseselt ei kohatud, kuid see, et noored tormalased ise sisaldavad hea annuse Jakobsoni-aegset vaimsust, muutus suisa tajutavaks. Seda eriti siis, kui Ako Säälik, Jaanika Raud ja Kirill Rak?a esitasid omaloomingulise laulu vabana sündinud inimesest, kes elab vabal maal ega põgene siit.
“Ära põgene, sina jää siia, sest sul olen mina,? laulis Jaanika. Kirill ja Ako saatsid teda kitarridel. “Elu on elada ja seda vabana,? jätkus laul. Need noored paistsid juba välja täiesti täiskasvanud ja samas veel lapsed. Igatahes olid nad kõike muud kui tavalised teismelised.
“See on noorte enda tehtud lugu,? ütles õpetaja Ülle uhkusega.
Harjumatult tõsised ja siirad
Samade noortega on ennegi juhtunud seda, et nad oma eale ei vasta. Möödunud aastal saime Betti Alveri luulepäevadel zhüriilt noomida, et esitasime liiga tõsise loo, nad ei uskunud, et põhikooli lapsed suudavad midagi niisugust esitada,? muigas Ako Säälik.
“Ma mängisin selles lavastuses ema ja elasin oma osasse sedavõrd sisse, et tundsingi, nagu oleksin juba neljakümnene,? meenutas Kristina ?tukert.
?Tormas esinesime ka sama kavaga ja inimestele, kelle noorusajast need luuletused rääkisid. Nemad kinnitasid küll vastupidiselt zhüriile, et lapsed rääkisid nii siiralt ja südamest,? lisas Ülle.
Pimedate ööde laululehel olevatest rohketest lauludest oli just etendusest “Kodu? pärit lõpulaul “Eesti muld ja eesti süda? see, mis lauljatele pisara silma tõi. Jälle. Ja tänapäeva zhürii meelest kindlasti täiesti ebanooruslikult. Nii juhtub sõnakuulmatutega, kes vaatamata massimeedia ajupesule julgevad olla nemad ise, kes on kasvanud vanade kooliseinte vahel ja kantud Jakobsoni kartmatust ning vabast vaimust. Küllap saavad need vaimsusest pakatavad noored oma ehtsuse eest kuidagi teisiti tasutud. Igaviku vaatevinklist hinnatuna kindlasti.
JAANIKA KRESSA
