Pühapäeval tähistas Torma kogudus 700 aasta möödumist koguduse esmamainimisest. 1319. aastal mainis Paavsti maksukoguja Jacob de Rota oma aruandes, et Capesceveri (kihelkonnanimena oli Kapstever kasutusel kuni 18. sajandini) kogudus oli preestri surma tõttu esimest aastat hingekarjaseta.
Pühapäevasel pidulikul jumalateenistusel teenis kaasa ja jutlustas endine Torma koguduse õpetaja Jaan Nuga. Esinesid Torma puhkpilliorkester, segakoorid „Serviti“ ja „Sõbrahing“, mida juhatas Mare Talve. Pealelõunal said huvilised kuulata ajaloodoktor Andres Andreseni ettekannet Torma kihelkonna ajaloost ja õhtul andis kontserdi oreliduo Tiia Tenno ja Hille Poroson.
Õpetaja Jaan Nuga meenutas Tormas töötatud aega ilmse nostalgiaga: „See minevik ja ajalugu, mis ulatub nii kaugele tagasi, on ju teisteski maakogudustes sama moodi – tõe proov, mis jääb püsima. Ta on siin jäänud ja Jumala abiga kestab edasigi. Ega see kirik ole kusagil niisugune, et ongi valmis nüüd. Selleks, et kirik püsiks on tarvis kogu aeg midagi teha. Igal ajal peab olema neid, kes midagi ette võtavad. Seda vana olemist on siin ikka tunda ja samas elu käib, inimesed toimetavad siin. Torma on niisugune elava vaimuga koht praegugi.“
Ajaloolase Andres Andreseni ettekanne sisaldas nii Eesti ajalookirjutust kui Torma kihelkonna ajalugu tutvustavat osa. Esimene ühe kihelkonna ajaloole pühendatud teos oli Johannes Hiiemetsa 1933. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö Torma kihelkonna ajaloo kohta. Samuti pidas ta oluliseks ja huvitavaks Torma albumi välja andmise traditsiooni ning nimetas seal avaldatud uurimusi väärtuslikeks.
„Rahvuslik liikumine oli Tormas aktiivsem, kui keskmiselt Eestis üldse. Rajati Aleksandrikooli abikomitee ja ka muud rahvuslikud ettevõtmised leidsid rohkelt toetajaid,“ rääkis Andresen.
„Hariduslembus ja rahvuslikkus kestab siin kogu aeg,“ oli koguduse juhatuse esimees Natalja Peltomaa veendunud. „Jakobsoni sulg, Jakobsoni kõnevõistlus, Jakobsoni päevad ja mis siin kõik on välja mõeldud. Künnipäevad, kus on igasuguseid üritusi, mis on kõik väga toredad. Kirikust ju see kõik algas. Teha on siin kogu aeg ja palju, eks me tasapisi tegutseme,“ lisas ta.
„Torma on praegugi elava haridus- ja kultuurieluga paik. Torma kool ja lasteaed on hariduse andmise paigaks suure piirkonna lastele, samuti tegutseb uue hooga rahvamaja. Raamatukogul on pikad traditsioonid ja lugejaid meil jätkub. Arvan, et Torma haridus ja kultuur on jätkusuutlikud koos kogudusega, kes teeb ka aktiivset kultuuritööd kontsertide korraldamise kaudu, mida sel suvel on ikka päris mitu olnud ja kõik väga heal tasemel,“ arvas ka Torma raamatukogu juhataja Nele Tõnissoo.
Torma Maarja koguduse õpetaja Mehis Pupart lisas, et Johannes Hiiemetsa magistritöös Torma ajaloost on kirjas, nagu oleks Neitsi Maarjale pühendatud Torma kirik asutatud enne 1314. aastat. „Kahjuks pole teada, kust see teade pärit on. Seetõttu on ametlik esmamainimine siiski 1319. aastast, kus tegemist paavsti maksukoguja Jacob de Rota aruandega, mille leidis 1880ndatel Vatikani arhiivist baltisaksa ajaloolane Hermann Hildebrand. Ometi ütleb Hiiemets oma magistritöös: „Igatahes võib arvata, et 13.‒14. sajandi pöördel oli juba Tormas oma kihelkond, kogudus, kirik ja preester.“ See ja Buschi viide andsid Torma kogudusele ja Torma Kodupaigaühendusele julgust ja tiivustasid meid 2014. aasta augustis taasavaldama Johannes Hiiemetsa magistritöö ning tutvustama seda Mustvees, Lohusuus, Avinurmes, Saare vallas ja Tormas. Ning sama aasta 17. augustil toimus pidulik jumalateenistus, ajalookonverents ning laulu- ja tantsupidu tähistamaks Torma-Lohusuu kihelkonna päeva. Tollane sündmus teadvustas meile taas, et me oleme üks kihelkond.
Praegu, pärast haldusreformi on Torma kirik eelkõige kogukonnakirik ja selle osatähtsus elanikkonna koondajana on veelgi tõusnud,“ rääkis Pupart.
Andra Kirna
