Millal rahvusliku liikumise aja viljakaima jutukirjaniku, õpikute autori, usuõpetuse ja eesti keele õpetaja Jakob Pärna üks esivanemaid, kelle nimi pole teada, Haaslavalt Põhja-Tartumaale Torma kihelkonda Tormakülasse oma perekonnaga elama asus, selle kohta andmed puuduvad. On vaid teada, et Mardil sündis Lahvardi talus 1776. aastal poeg Jakob, kes abiellus Tio nimelise tütarlapsega (sündinud 1776). Sellest abielust sündis kirjanik Jakob Pärna vanaisa Jakob.
Jakob Pärna vanaisa oli edukas talupoeg
Jakob Pärna vanaisa Jakob olnud Torma kõrtsimees. Seda ametit pidades jõudnud ta teistest külameestest jõukamale elujärjele. Tänu sellele, et Jakob oli hea kangur, sai ta hästi läbi Torma mõisnikuga. Kanga kudumine mõisnikule andis aga omakorda lisasissetulekuid. Ka tundis Jakob huvi aianduse vastu. Ta pookis viljapuid ja pidas mesilasi. Tormas oli aiandus ja mesindus selleks ajaks rohkem arenenud kui mujal, seda tänu Johann Georg Eisen von Schwarzenbergile (1717-79), kes elas Tormas ja oli 1745-75 Torma-Lohusuu koguduse pastor). Ta avaldas aianduse ja mesinduse õpperaamatuid, rajas Torma puukooli ja aia.
Jakob Pärna vanaisa Jakob oli suure ja tugeva kehaehitusega ning suure habemega, mis oli tema eriliseks tunnuseks. Suurt huvi tundis ta kirjanduse vastu. Jakobi ja Tio abielust sündis 14. juunil 1804 kirjanik Jakob Pärna isa Kristjan, kellel oli esimesest abielust Anna Zimmermanniga (sünd 1802) seitse last – viis tütart ja kaks poega. Pärast leseks jäämist kosis Kristjan Loovere küla rendiperemehe Jakob Raudsepa tütre Leenu. Nende esimese lapsena sündis 30. (vkj 18.) oktoobril 1843 Tormakülas Lahvardi talus Jakob Pärn. Täisealiseks saades päris Kristjan isalt Lahvardi renditalu.
Kristjan Pärn ostis mõisnikult päriseks kehvema talu
Kristjan Pärn, kes oli hakkaja, energiline, töökas talupoeg ja elas suurele perele vaatamata naabritest jõukamalt, tahtis talu päriseks osta. Kuid mõisnik Otto von Liphart viivitas Tormakülas, kus olid mõisa kõige paremad põllumaad, teorendilt raharendile üleminekuga, samuti talude päriseks müümisega, sest see oli talle kasulik. Nii oli see ka Lahvardi taluga, samuti kümmekonna teise Tormaküla taluga.
Ka püüdis Liphart eelkõige kehvema põllumaaga talusid päriseks müüa. Ja mõisnik pakkuski Kristjan Pärnale talu, mis asus keset suurt metsa neli kilomeetrit Lahvardi talust ida pool Palastvere külas. 1844. aastal sõlmiti Kristjan Pärna ja Lipharti vahel rendileping (mitte veel ostuleping) ja jüripäeval kolisid Pärnad Tormametsa (Metsa) tallu. Selle talu põllud olid viletsamad, liivased. Pealegi venitas mõisnik talu päriseks müümisega ja vedas sel moel Kristjanit alt. Talu ei toonud eriti midagi sisse ja kulud olid suured. Tänu suurele visadusele ostmine siiski õnnestus (1868. aastal), kuid raskemate ostutingimustega, kui need olid varem kokku lepitud.
Kristjani süda ja hing jäid Lahvardile, sest seal oli ta sündinud, seal möödus tema noorus, seal oli ta abiellunud, seal sündisid tema lapsed esimesest abielust. Ka teise abielu vanem laps, kirjanikuks ja kooliõpetajaks saanud Jakob sündis Lahvardil. Järgmised viis last – Gustav, Abram, kaksikud Mart ja Kaarel ning tütar Miili – sündisid Tormametsas. Kõik 12 last kasvatas Kristjan koos abikaasa Leenuga üles ja andis neile vähemalt külakooli hariduse. Kahele pojale, Jakobile ja Gustavile, aga Tartu Õpetajate Seminari hariduse. See kõneleb Lahvardi Kristjani hariduse tähtsusest arusaamisest.
Jakob Pärn kasvas koos C. R. Jakobsoniga
Kristjanil olid tihedad sidemed Torma kõige harituma eestlase köster Adam Jakobsoniga, kes tuli siia elama ja töötama 1846. aastal. Sageli tuli Kristjan Tormametsast köstrimajja, kus arutati päevaprobleeme poole ööni. Suurelt jaolt oli Kristjani teene, et pärast Adam Jakobsoni surma 18. detsembril 1857 valiti tema poeg, 17-aastase nooruk Carl Robert Torma köstriks ja kihelkonnakooli juhatajaks-õpetajaks ning jäädi ootama, kuni ta 1859. aastal Valgas Cimze seminari lõpetas ja temast isa mantlipärija sai.
Esimese õpetuse sai Jakob Pärn kodus emalt, kes talveõhtuti ketramise kõrval Jakobile ja teistele lastele lugemist ja kirikulaule õpetas. Isa jutustas lugusid vanast ajast ning näitas kätte kirjutamise. Üheksa-aastaselt viidi Jakob Torma kihelkonnakooli, kus ta sai tuttavaks köstri ja koolijuhataja Adam Jakobsoni poja C. R. Jakobsoniga, kes oli temast paar aastat noorem. Koos käidi karjas, metsas, sest elukohad olid lähestikku. C. R. Jakobson oli elavam, temperamentsem, Jakob Pärn aga vaiksem ja tagasihoidlikum.
Lapsepõlves arenenud sõprus aitas metsade taga üles kasvanud Jakobil silmaringi avardada. Sõprus kestis elu lõpuni. Kui C. R. Jakobson Torma kihelkonnakooli õpetajaks ja köstriks sai, õppis Jakob Pärn oma sõbra juhatusel kaks talve innukalt saksa ja vene keelt ning sai temalt ilmselt ka maailmavaatelisi mõjutusi.
Tartu Õpetajate Seminar andis õpetajakutse
Pärast Torma kihelkonnakooli lõpetamist, juba 19-aasatase noormehena, pääses Jakob Pärn 1862. aastal Tartusse Oheimi eraelementaarkooli, kust saadud haridusega ta siirdus 1865. aastal saksa õppekeelega Tartu I Õpetajate Seminari, mis andis selle lõpetajale linnaalgkooli (elementaarkooli) õpetaja kutse. Poegi Tartus koolitada polnud Kristjan Pärnal kerge, sest samal ajal tuli talu välja osta. Osa aega õppisid Jakob ja Gustav seminaris koos ja seda just ajal, mil isal olid kaelas ostuvõlad, viljasaak aga kehv.
Jakob Pärn sai seminaris õppides mitmelt poolt rahvuslikke mõjutusi, osales ise rahvuslikult meelestatud noormehena peamiselt eestlastest moodustatud salajases õpilasringis, kus arutati isamaalisi küsimusi ja vaieldi päevaprobleemide üle. Ta kõneles väljaspool seminari pedagoogilistel teemadel, kuulas kahe aasta kestel õhtupoolikuti ülikoolis keemia, geograafia ja füüsika loenguid.
Kujunema hakanud rahvuslikku vaimsust puhus Jakob Pärnas lõkkele C. R. Jakobsoni 1868. aasta sügisel Tartus peetud esimene isamaakõne. Nüüd, kui üle hulga aja taas kohtusid kaks noorpõlvesõpra, olevat nad andnud vastastikuse tõotuse: «Isamaa eest tööle! Igaüks oma jõudu mööda ja omas kohas.»
Jakob Pärn lõpetas seminari 1869. aastal ja sai seejärel koolmeistriks Põltsamaa elementaarkoolis, kus töötas aastail 1869-1871. Aastail 1871-1882 töötas ta Lihula elementaarkooli juhatajana. Juba Tartu kreiskoolis õppides oli ta tutvunud oma koolisõbra õe, veskirentniku tütre Anna-Juliane Zimmermanniga, kellega ta pärast Lihulasse tööle asumist abiellus.
(Järgneb)
TOIVO ÕUNAPUU
