Filmi lähtepunkt on väga isiklik: raamjutustuseks on Imbi ema Aino ja tädi Vaike arreteerimise, vangilaagris viibimise ja Eestisse naasmise lugu. Nüüd juba aastates kaksikõed arreteeriti 18-aastaste neidudena selle eest, et NKVD ülekuulajad süüdistasid neid metsavendade abistamises. Totalitaarriigi jõustruktuuride julmas masinavärgis läbielatu genereeris neis hirmuunenägusid veel aastakümneid ja ka filmis katkeb Aino Paju jutt nii mõnelgi korral fraasiga: “Ma ei taha sellest rääkida.”
Imbi, ema painete läbi lapsepõlves kaudselt kannatanu arvates rääkima siiski peab ? just selleks, et neist painetest lõpuks ometi vabaneda. Emale ja tädile on ta appi kõnelema võtnud mõned nende naissoost saatusekaaslased, kunagise ideoloogiatöötaja Arnold Meri ning ajaloolasest, juristist ja meedikust eksperdid.
Mitmetahulisus ongi selle filmi voorus. Naiste emotsionaalsed jutustused toovad vaatajani teravalt valusa teadmise, et kõik, mis juhtus, ei juhtunud mitte ainult riigi ja rahvaga, vaid ka iga inimesega eraldi. Ning et inimesi ei alandatud mitte üksnes inimestena, vaid ka naistena ja meestena.
Omaette saavutuseks on Arnold Meri kaamera ette ja rääkima saamine. Kuigi Nõukogude Liidu kangelane jätab mõnedele küsimustele vastamata ja ka vastates ei maksa teda liigses siiruses kahtlustada, võimaldab väljaöeldu siiski pisutki aimu saada sellest, mis toimus timukate peades.
Pantvangi sündroom
Arhiivikonsultant Semjon Levini abiga hangitud kroonikakaadrid ja Imbi enda sisseloetud taustatekstid annavad isikulugudele vajaliku taustsüsteemi. Kui uusi fakte saab filmist teada ehk vaid välismaalasest ja noorem eestlasest vaataja, siis emotsionaalses ja psühholoogilises plaanis annab film mõtteainet ka neile, kellele faktid tuttavad.
tõdeb, et lahterdamine elab edasi
Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm juhib tähelepanu sellele, et inimeste lahterdamine, neile rahvavaenlase, bandiidi, kulaku jne siltide kleepimine ning nende üksteise vastu üles ässitamine oli sihiteadlik meetod, millega punaterroristid oma võimu kindlustasid. Dr Heino Noor lisab, et paljudel tavalistel inimestel tekkis hirmuatmosfääris nn pantvangi sündroom: nad hakkasid end timukatega samastama ja nõukogude süsteemi õigustama.
Kaitsepolitsei inimsusvastaste kuritegude uurija Martin Arpo tuletab meelde, et inimeste Eesti Vabariigis tehtud tegusid vaadeldi nende üle kohut mõistes Nõukogude Liidu 1926. aastal kehtestatud kriminaalkoodeksi valguses. See on, piltlikult öeldes, sama, nagu oleks võrkpallimängu lõppedes öeldud, et tegelikult mängiti siin hoopis tamkat ning kuulutatud võitjad-kaotajad välja vastavalt selle mängu reeglitele. Nii et lisaks hirmule valitses paljude hinges ka totaalne segadus, mis polnud just hea teejuht järgnevate eluvalikute tegemisel.
Filmi emotsionaalset poolt toetavad veel kaks asja: NKVD teenistuses olnud kunstniku Baldajevi joonistused (needki hankis Imbi Semjon Levini abiga) ning Märt-Matis Lille spetsiaalselt selle filmi tarvis komponeeritud muusika. Arvatavasti oli Baldajevi eesmärgiks “võitjate” vägevust ülistada, ent selle filmi kontekstis muutuvad tema natuke Mehhiko kunstniku Frida Kahlo stiilis joonistused jõuliseks süüdistuseks timukate vastu.
Mineviku taak
Imbi Paju tegi Eesti Allfilmi ja Soome Fantasiafilmi firmamärki kandvat linalugu ühtekokku tervelt neli ja pool aastat. Selle aja kestel oli tema Helsingi korteri köök filmiga seotud materjali täis riputatud ja ta ise polnud kaugel hirmuunenägudest: filmi Eesti- ja Soome-poolsetele rahastajatele tuli ju pidevalt tehtust aru anda.
Ent Imbi uskus ja usub ka praegu, et sellist filmi oli väga vaja: nii selleks, et me ise tervemaks saaksime, kui ka selleks, et teised meid paremini mõistaksid.
“Eesti ühiskond teeb küll kõva tööd majandusliku turvatunde saavutamiseks, ent sellest ei piisa, kui meil puuduvad solidaarsustunne ja tõhus sotsiaalpoliitika, kui meie pered on ebastabiilsed ja enesetappude arv üle mõistuse suur ning kui meie lehesaba- ja netikommentaarid nõretavad vihkamisest ja soovist kellelegi “ära panna”,” ütles Imbi. “See kõik on totalitaarühiskonnas läbi elatu tagajärg ja vabaneda sellest saab vaid rääkides. Minevikust rääkimine ongi tegelikult tuleviku loomine, nüüd juba ka Euroopa ühise tuleviku loomine: Euroopa Liitu kuuluvad riigid ei saa koos edasi minna, kui nad üksteise ajalugu ei tunne.”
Sellest, et film läheb vägagi korda ka mitte-eestlasele, andis tunnistust filmi ääretult soe vastuvõtt Soomes (Helsingi esilinastus oli päev enne Tallinna oma) ning Soome parlamendiliikme Heidi Hautala sõnavõtt kinos Sõprus.
“Nii Eesti kui ka Soome on pidanud tõdema, et ajalugu kirjutavad võitjad ning et ohvritest tehakse süüdlased nii isikute kui ka riikide tasandil,” ütles Hautala. “Nõukogude Liit tunnistas näiteks alles Gorbat?ovi ajal, et Talvesõda ei alustanud Soome. Eesti okupeerimist pole Venemaa aga tänapäevani tunnistanud.”
Nii filmi esilinastuse järgsel koosviibimisel kui ka koos Torma valla rahvaga koju sõites märkasin, et äsjanähtud filmist inimesed omavahel võib-olla niipalju ei rääkinudki, küll aga nende enda lähedastega noil kurjadel aastatel juhtunust. Just sellist katalüsaatorfilmi Imbi tegelikult teha tahtiski ? filmi, mis paneks inimesed rääkima oma mineviku luupainajatest ning juhtunut uuel tasandil lahti mõtestama. Et tervema ja hingelt puhtamana edasi minna.
RIINA MÄGI
