Kolmapäeval, 1. septembril astute mõlemas koolis direktorina koolipere ette ja kuulutate uue õppeaasta avatuks. Milliseks see päev tõotab kujuneda?
Puurmani koolis algab aktus kell 8.15, Sadukülas aga kell 9.30. Sadukülas on ka tunnid alati natuke varem alanud kui Puurmanis. Nii on tänavugi. Eks see ole sedamoodi ikka bussiliinide järgi välja kujunenud.
Olete olnud viis aastat Saduküla kooli direktor ja sealse kooliperega tuttav. Kas olete jõudnud enne uut õppeaastat juba ka Puurmani õpetajatega kohtuda?
Lausa omavahelist kokkusaamist ei ole veel olnud. Õppenõukogu tuleb kokku järgmisel nädalal. Päris võõrad me ka just ei ole. Enamikku selle kooli õpetajatest ma juba tean ja paljudega oleme kohtunud varem ka ühistel koolitustel.
Kuidas hakkate edaspidi ennast kahe kooli vahel jagama?
Esialgu olen plaaninud nii, et nädalas ühel päeval teeksin Saduküla koolis nn vastuvõtupäeva, et nii lastevanemad, õpetajad kui ka lapsed saaksid oma probleemidest rääkida. Ülejäänud nädalapäevadel oleksin kohapeal Puurmanis. Tänapäeval, kui info ka õhu ja traadi kaudu liigub, ei peaks ju üksteisega suhtlemine erilisi probleeme tekitama. Usun, et leiame vajadusel võimalusi ka muul ajal kohtuda ja omavahel asju selgeks rääkida.
Et otseteed pidi on ühest koolist teise 12 – 13 kilomeetrit ja asfalti mööda paarikümne kilomeetri ringis, siis pole see liiklusvahendi olemasolu korral ka just märkimisväärne vahemaa.
Esitasite konkursikomisjonile oma nägemuse koolide arengust. Mida eelkõige silmas pidasite?
Muidugi on mul oma nägemus. See ei pruugi aga ainuõige olla ja üksi ei tee midagi ära. Ikka koostöös lapsevanemate ja õpetajatega. Minu jaoks on väga oluline teada saada, mida mõtlevad lapsevanemad ja kas kool pakub neile seda, mida nemad tahavad.
Nii et koostöö ongi see võtmesõna?
Seda kindlasti. Arvan, et koostööd on võimalik rohkem arendada kahe kooli vahelgi ning ka koolituse tasandilt koos edasi minna ja silmaringi laiendada. Kui suuremates koolides tegutsevad ainesektsioonid, siis väikestes pole see võimalik. Meie kahe kooli peale annab ehk ka midagi taolist välja mõelda ning ehk saavad huviringkonnadki omavahel tulevikus tihedamat sidet pidada.
Kas on plaanis ka õpetajaid kahe kooli vahel jagama hakata?
Seda on tülikas korraldada mitmes mõttes – õpetajatel on raske ühest koolist teise liikuda ja igaühel on oma koormus praegu käes ning teada. Kuigi, tõsi küll, need on kaunis suured, eriti gümnaasiumis. Väikeses gümnaasiumis on seda väga raske reguleerida: kui ühe õpetaja jaoks saab tunde liiga palju, siis kahele jääks jälle väheks.
Milles näete kõige suuremaid probleeme?
Raha otsustab palju. Kuigi Puurmani valla poolt on töötamiseks kõik tingimused loodud, on valla võimalustel oma piirid. Selle üle, et Puurmani Keskkooli õppetulemused on head ja õpetajad tublid, võib küll rõõmu tunda, aga õppimise ja õpetamise tingimused jätavad kõvasti soovida ning ruumid on kitsad. Asja teeb keeruliseks see, et loss on ju muinsuskaitse all. Samal ajal toob just loss Puurmani palju külalisi ja tahetakse kuulda Kuperjanovist. Vana säilitamine ja restaureerimine nõuab aga teatavasti raha, ja mitte vähe.
Praegu on mitu head projekti, mille elluviimine raha taha seisma jääb. Tahaksin edaspidi püüda teha, mis minu võimuses on, ja pöörduda nõu ning abi saamiseks ka oma riigikogulastest tuttavate ja mõnede kooli vilistlaste poole, kes asjade otsustamise juures on.
Väikeses Saduküla koolis, kust teil viie aasta direktoritöö kogemused kaasa võtta, on kindlasti oma head ja vead?
Saduküla on tõesti väike kool. Praeguse seisuga on koolis 72 õpilast. See on olnud pikkade traditsioonidega kool ja tõeline maa süda. Üritasime neid traditsioone hoida ja uusigi juurde tekitada. Nagu kooli ajalehe väljaandmine, almanahhi kokkuseadmine jne.
Selle töö, mis kunagi tegid huvijuhid ehk kitarristid, nagu neid vahel kutsuti, ja omal ajal pioneerijuhid, teevad nii väikeses koolis ära klassijuhatajad ilma erilist tasu nõudmata. Ürituste korraldamine on samuti õpetajate õlul. Õnneks on Saduküla koolis entusiaste, kes tahavad tegelda projektide kirjutamisega ja kõigis ettevõtmistes nii koolis kui ka väljaspool kooli kaasa lüüa.
Koolis on head sportimisvõimalused. 1998. aastal sai maja ilusa juurdeehitise. Loodan, et nii drastiliseks olukord ei muutu, nagu seda maakonna arengu-uurimus näitab, et Saduküla kool edaspidi üldse kinni pannakse. See oleks kohapealse elu surm.
Viis aastat direktori- ja pedagoogitööd Saduküla koolis pole teil ainus sellealane tegevus. Juurde tuleb arvata ka aasta õpetajaks olemist oma kunagises koolis Põltsamaal. Tartu Ülikoolist saadud diplomi järgi olete koguni matemaatik-matemaatikaõpetaja. Enamiku aja elust olete aga töötanud hoopis muudes ametites ja mundritki kandnud?
Mis mundrikandmisse puutub, siis peaaegu viisteist aastat olin firmade ja ettevõtete valvetegevuse juht ja muidugi kuulus selle ameti juurde vormikandminegi.
Pärast ülikooli ja aastast õpetajaametit sattusite hoopiski komsomolitööle?
Elus ei sõltu valikud alati vaid iseendast. Koolist kutsutigi mind selleaegsesse rajooni komsomolikomiteesse tööle. Esimesel aastal olin koolide sekretär, edasi juba komsomolikomitee teine sekretär. See oli tegelikult ilus aeg. Praegu on asjal juba ideoloogiamaitse juures. Ometi õpilasmalevad taaselustuvad. Sisuliselt oli tollane tegevus ikkagi noorte vaba aja veetmise organiseerimine. Kas tegid midagi või istusid nurgas. Ideoloogiast tavaüritustel ei räägitud ja ei tea ka, et sellest ajast mingeid padukommuniste oleks välja kasvanud.
Kui palju koolielu vahepeal muutunud on?
Tänapäeva elu koolis on hoopis midagi muud kui kakskümmend aastat tagasi. See annab tunda isegi sellises väikeses maakoolis nagu Saduküla.
See aeg, kui õpetajale ammulisui otsa vaadati ja tema sõna tõrkumata kuulati, on nüüd küll läbi. Kõneldakse rohkem demokraatiast ja laste õigustest ning laste kaitsjaid on päris palju. Uue õpetaja panevad aga lapsed harilikult juba kohe proovile.
Kuigi mõnigi kadestab sõnades õpetaja head ametit ja pikka suvist puhkust, on tegelikke koolitulijaid vähe. Kõrvalt on hea arvustada, aga ega see amet ikka lausa meelakkumine ole ja iga inimene õpetajaks ei sobi ka. Miks muidu kipuvad isegi õpetajadiplomiga inimesed mujale tööle, rääkimata sellest, et õpetajakutset taotlema tahetaks minna. Ja et enamik õpetajaid on naised, tuleneb ilmselt sellest, et meeste närvisüsteem on üldiselt nõrgem.
Koolieluga olen ma aga vahepealsel ajalgi ametitele vaatamata kursis olnud ? oma laste tõttu. Jõgeva Ühisgümnaasiumis sai oldud koguni hoolekogu esimees. Tütar Kadri on praegugi veel koolilaps, Jõgeva Gümnaasiumi abiturient.
VAIKE KÄOSAAR
