Töövõimereformist – puust ja punaseks!

Aegade  hämarusest  on  inimühiskonnas hinnatud  tööd murda,  tulemuste  ja tasu nimel. Raske on tuvastada, millal tekkis sotsiaalmajanduslikus ühiskonnas vastupidine soov–  hinnata  ühel  osal  potentsiaalsest  tööjõust  just  negatiivset ehk   töövõimetust.  Oma väikeses  Eesti  ühiskonnas  oleme mitmel  põhjusel jõudnud  niikaugele,  et  inimkapitaliga tööturul enam priisata ei ole ja olemasolevad ressursid  tuleb  kasutusele  võtta.  Positiivses võtmes ehk töövõimet hinnates ja inimeste sissetulekuid suurendades.

Praegune süsteem ei toimi efektiivselt

Meil  on  praegu  ligi  100 000  töövõimetuspensionäri.  Uuringute  põhjal  on   hetkel mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest 63 protsenti valmis tööle minema, kuid tööd otsivad neist vaid  vähesed.  Miks? Kas süsteemi  viga?  Teisalt on 68 protsenti  tööandjatest valmis töövõimetuspensionäri  tööle  võtma  ja  vaid  19 protsenti  töövõimetuspensionäridest  usub  seda. Millest  selline madal eneseusk? Uuringus teatab enam kui kolmveerand tööandjatest, et tema töötajate hulgas on töövõimetuspensionäre: kartuseks justkui põhjust pole.

i
Ühe  asjaoluna võib  välja  tuua,  et  kehtivas  süsteemis  on riikliku  abistamise mehhanismi korraldus killustatud ja vähenenud töövõimega inimestel ei õnnestu alati töölesaamiseks abi saada. Töötukassa kaudu otsib tööd vaid  10 protsenti  mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest.

Valdavalt  on  tegemist  käegalöömistundega  ja  energia  suunamisega  äraelamisvõimaluste leidmisele töövõimetuskindlustuse läbi. Kadunud usku iseloomustab hästi fakt, et ligi 40 000 töövõimetuspensionäri  ei  nõustu  osalema  koolitustel  ega  ümberõppes,  et  suurendada  oma võimalusi töölesaamiseks ja sissetulekute suurendamiseks.

Töömotivatsioonile ei mõju hästi seegi, kui töövõimetus tagab suurema sissetuleku kui töötus, mistõttu  töövõimetuks  tunnistamine  on  kujunenud  nii  mõnelegi eesmärgiks  omaette. Peamiseks probleemiks on  töövõime  kaotuse korral abistamine vaid  hüvitiste  maksmiste  ja  erinevate soodustuste loomise kaudu ehk passiivsete meetmetega. Ennetustegevuse  tulemused nende inimeste tööl hoidmiseks või nende tagasi tööle aitamiseks on olnud sisuliselt olematud.

Sissetulekute kasv ümber pööratud süsteemi kaudu

Vähenenud töövõimega  inimeste  abistamise  süsteem peaks eelkõige  motiveerima  olema neid ühiskonnaelus  aktiivsed    ja  toetama  inimeste  püüdeid  leida  endale  sobivaim  töö.

Inimestele  sobiliku töökeskkonna  kujundamiseks  peaks  süsteem  teisalt  jälle  toetama  ja nõustama  ka  tööandjat kui  olulist  tugipunkti.  Kaks  kriitilist  parameetrit kokku kujundavad eesmärgid, mida üks edukalt ja ratsionaalselt toimiv toetussüsteem järgib.

Töövõimereformi  eesmärkideks  saab  seega  püstitada  vähenenud  töövõimega  inimeste sissetulekute  suurendamise neid tööturule  tagasi tuues ja  tööandjat  abistades, et tal oleks võimalik erivajadusega  inimesele töökeskkonda parandada.   Oluline  roll  on  ennetustööl  ja võimalikult  varajasel  sekkumisel, et töövõimekaotust  vältida. Inimkeskse  lähenemise saavutamiseks  keeratakse  praegune  süsteem  sisuliselt  ümber  ja  hakatakse  vähenenud töövõimega inimestel hindama kas osalist või puuduvat töövõimet. Abivajajatele lähenetakse  individuaalselt  ehk  juhtumipõhiselt,  arvestades  nende  vajadusi  ja  suutlikkust.  Mitmete tööturuteenuste rakendamine loob võimaluse leida tasuvam töökoht.

Tööleminejal kasvab sissetulek

Töövõime puuduva osa kompenseerib iga-aastaselt indekseeritav toetus, mis on osalise töövõime korral 57 protsenti ja puuduva töövõime korral 100 protsenti päevamäärast kalendripäeva eest (alates 1. juulist  2015 vastavalt  182,45 ja  320,10 eurot 30-päevases  kuus). Päevamäära  suuruseks  on alates 1. juulist  2015 10,67 eurot. Motivatsiooni tööturule sisenemiseks peaks suurendama sissetuleku kasvu  korral  töövõimetoetuse samaaegne vähenemine poole  väiksemas  mahus, seega summaarne sissetulek kokkuvõttes kasvab. Nii on näiteks õigus saada 30-päevases kuus töövõimetoetust, kui saadav sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek toetuse saamisele eelnenud kuul ei ületa 2015. aastal osalise töövõime puhul 1005 eurot ja puuduva töövõime korral 1280 eurot.

Inimestele,  kellel  on  määratud  töövõimekaotuse  protsent  vähemalt  kaheks  aastaks  ja  uue süsteemi  järgi  saadav  toetus  on  sellest  väiksem,  makstakse  toetust  varasema töövõimetuspensioniga  võrdses ulatuses. Töövõimetoetuse  tase on töötutoetusest kõrgem  ja pakub seega paremat rahalist kaitset. Seda aga ei maksta samalaadsete hüvitiste, näiteks  pensioni saamise  korral,  või akadeemilisel  puhkusel viibivale  üliõpilasele. Eraldi  sihtgrupi moodustavad psüühilise erivajadusega inimesed, kellele arendatakse tulevikus välja kaitstud ja toetatud töö teenused. 

Töövõimereform rakendub plaani järgi tööle 1. juulist 2015 neile, kes lähevad esmakordselt töövõimet hindama, ja alates 1. jaanuarist 2016 kõigile teistele.

Kogu tegevus töötukassasse

Senist toetussüsteemi on korraldatud läbi sotsiaalkindlustusameti, töötukassa ja haigekassa.

Killustatuse  likvideerimiseks   hindab edaspidi  töövõimet, korraldab toetuste maksmist, osutab tööturuteenuseid, katab kulutused tööalasele rehabilitatsioonile ja abivahenditele kolme erineva asutuse asemel üks – töötukassa.

Olemasolevaist  asutustest  ühe  tegevuse  otstarbekas ümberkorraldamine tuleb ka odavam kui täiesti uue institutsiooni loomine. Töötukassa  on  eelkõige  tööturuteenuste  pakkumise  ja  tööandjate  kaasamise  seisukohast lähtudes  olemasolevaist  asutustest parim  valik.  Haldusjärelevalvet  töötukassa  töö  üle  jääb  teostama sotsiaalministeerium.

Töövõime hindamine on inimesekeskne

Töövõimereformi edukuse eelduseks ja  aluseks on  põhimõtteliselt  teine  lähenemine.  See hõlmab endas Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi poolt välja töötatud uut metoodikat töövõime hindamiseks,  samuti  aktiivsusnõuete  kehtestamist  neile,  kes  saavad  töötada,  ehk  osalise töövõimega  inimestele. Töövõime  hindamine  on  edaspidi  juhtumipõhine.  Selle  tulemus  ei avaldu enam protsendis, vaid jaguneb kolmeks: inimesed on kas töövõimelised, on osalise või  puuduva  töövõimega.  Iga  inimene saab  just  talle  sobiva  töö. Hindamisel, kas töövõime on osaline või puuduv, ei määrata erinevalt tänasest süsteemist tähtaegu alla viieaastase  kestusega,  samas  mitte  kauemaks  kui  vanaduspensioni eani.  Töövõime hindamiseks  tuleb  esitada  kirjalik  taotlus  töötukassale,  hindamise  otsus  tehakse  30 päeva jooksul ja selleks kaasatakse vajadusel tervishoiueksperte. Kolme kuu jooksul enne taotluse esitamist tuleb käia pere-, eri- või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Põhimõttelise erinevusena endisest räägime edaspidi töövõimetuspensioni asemel töövõimetoetusest.

Töövõimetoetuse  saamiseks tuleb  täita  aktiivsusnõuded.  See tähendab  töötuna  arvel olemist ja  osalemist  aktiveerivates tööturu  ning  individuaalse  arengukava programmides.

Aktiivsusnõuete  täitmine  tähendab  ka  töötamist või õppimist kõigil  haridusastmetel  alates põhiharidusest.  Küll  ei kehti  aktiivsusnõue  inimestele,  kes  kasvatavad  alla  kolmeaastast  last  või hooldavad erivajadusega inimest. Puuduva töövõimega inimestel on õigus, aga mitte kohustus tööturumeetmetes osaleda.

Abivahendite ja rehabilitatsiooni parem kaasamine

Erivajadustega  tööealiste  inimeste  paremaks  hakkamasaamiseks  tööturul parandatakse oluliselt abivahendite  kättesaadavust.  Abivahendite  tavaline määramine  jääb  senistele  alustele ja see toimub läbi sotsiaalkindlustusameti. Konkreetseks tööks  abivahendi  vajaduse  tuvastab  ja  sellega varustamist korraldab edaspidi individuaalse tööotsimiskava raames töötukassa. Abivahendite saamist on riigi poolt plaanis täiendavalt rahastada Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.  2015. aastal  on  abivahendite  täiendavaks rahastamiseks  planeeritud 2,85 miljonit  eurot    ja  see summa järgnevatel aastatel kasvab.

Rehabilitatsiooniteenust  vajavatele  inimestele  on  praegune  abi  ebapiisav.  Töövõimereformi edukuse eelduseks on teenuse osutamine vähemalt kolm korda suuremas mahus, 1200 – 2000 eurot abivajava inimese kohta ehk kogumahus ca 6 miljonit eurot aastas, mille riik planeerib alates 2015. aastast oma eelarvesse. Rehabilitatsiooniteenusele suunamist ja osutamist hakkab osalise  töövõimega  inimesele  koordineerima  töötukassa,  töövõime puudumise  korral sotsiaalkindlustusamet.

Tööandja kulud kaetakse

Vähenenud  ja  puuduva  töövõimega  inimese  tööleminekul  on  suurim  takistus  enamasti erivajadusest  tingitud  töökoha  sobimatus, kohandamine nõuab tihtipeale  palju raha.

Töötukassa  hüvitab  tööandjale  töökoha  kohandamisega kaasnevad lisakulud, samuti kannab  täienduskoolituse  kulud.   

Tööandjatel on töövõime langusest tulenevate probleemide esmasel ilmnemisel töötamise  ajal oluline roll.  Tähtis on  varajane  sekkumine  töövõime  vähenemise  korral,  samuti töötukassa  ja  tööandja  aktiivne  koostöö  probleemi  lahendamisel. Töövõimereformi üheks peamiseks eesmärgiks on inimesele olemasoleva  töökoha pikaajaline säilitamine ja hea side ning koostöö tööandjaga.

Võidavad inimesed ja kogu ühiskond

Töövõimereform  tähendab  kokkuvõttes  suurte  ümberkorralduste  algust  riigi sotsiaalvaldkonnas.  Riigikogu  alustab  eelnevat  silmas  pidades  käesoleva  aasta  märtsis töövõimetoetuste  seaduse  eelnõu  menetlemist,  mis  nõuab  muu hulgas 45  senise  seaduse muutmist. Süsteemi  muutmatajätmine  kasvatab  töövõimetuspensionäride  arvu  kaheksa aastaga ligi 120 000 inimeseni, mis muudab riigi sotsiaalsüsteemi rahaliselt jätkusuutmatuks.

Süsteemi ümberkujundamise tulemusena abivajajate arv pigem väheneb.

Erivajadustega ja  tervisekahjustusega  inimesed  on  ühiskonna  lahutamatu  osa  ja  nende kaasamine  tööturule  on  perspektiivikas tegevus.

Töövõimereformi tulemusena peaksid  nad tööturul paremini  hakkama saama, nende hõive, aktiivsus ja sissetulekud suurenema ning kokkuvõttes võidab sellest kogu ühiskond tervikuna.

Tegemist on meie lähiaja olulisima sotsiaalreformiga, mis peab suurendama üldist tööhõivet, aitama  kaasa  majanduse arengule  ja mida  tõukab  tagant  võimalus  kasutada  180 000 000 euro ulatuses Euroopa Liidu vahendeid.

i

JÜRI JAANSON, riigikogu liige, Reformierakond

blog comments powered by Disqus