Töövihikud võiksid olla riigi poolt

Kuuma suve nautides tuleb paratamatult meelde see, et suvi ei kesta igavesti. Üürike on see koolilastele vabadust andev aeg. August pole enam kaugel ning juba tuletatakse meelde, et lapsevanematel on aeg hakata muretsema uusi kooliriideid, koolitarbeid.

Maal elavate algklassi lastega saab ehk pisut kergemalt ja rõõmsamalt hakkama, sest second handi kauplustes leidub üht-teist kõlbulikku, mida kooligi selga panna. Teismelistele enam “kaltsukast” rõivaid ei osta, sest nad on lihtsalt väga valivad.

Olgu pealegi rõivamure vanemate kanda, vihikud-kaustikud-päevikud samuti. Algklassi õpilaste värvid-plastiliinid-pliiatsid-rasvakriidid ja muu pudi-padi võtab rahakoti sisust poole. Eriti hull on olukord nendes peredes, kellel mitu last algklassides õpivad.

Olgu, ka see on lapsevanema kohus, et need asjakesed olemas oleksid. Rahakoti põhja löövad aga alt töövihikud. Igal aastal on neid lademes, ikka 400 ja mõnikord ka 500 krooni kulub töövihikute peale küll.

Mitu aastat on räägitud, et töövihik võiks olla riigi poolt, st tasuta. Millal ükskord lubadustest kaugemale jõutakse, ei tea.

Täitsa üle mõistuse on, et 8. – 9. klassi õpilastel on töövihikuid vaja 500 krooni eest! Kuhu jääb konspekteerimisoskus? Konspekte kirjutades peaks ju õpitu paremini meelde jääma kui töövihikus suvalisi lünki täites.

Kui ikka tõesti neid töövihikuid sellise röögatu hinna eest vaja on, võiks riik neid kompenseerida. Võib olla jääks siis ka mõni puu hoopis maha võtmata?

Meie peres on kuuest lapsest kooliteed käinud kolm, neljas paneb sellel sügisel ranitsa selga. Üheksa aasta jooksul on pööningule kogunenud kõrge virn töövihikuid, mis on kalli raha eest kinni makstud. Küllap aja möödudes leiavad need ahjus oma lõpu. Aga võib olla ei leiagi, sest klantspaber ei põlegi kuigi hästi. Siis jääb üle prügimägi?

Kirjutama ajas mind see, et koolitoetus, mis on 450 krooni lapse kohta, ei kata isegi töövihikute kulusid.

Nelja lapse pealt peab ainuüksi töövihikute ostmiseks välja käima üle pooleteise tuhande krooni. Pealegi ei saa 10. klassi õppima asuv laps ju enne oktoobrit mingit koolitoetust ega lastetoetust. Kusagilt tuleb raha leida ka tema koolitarvete jaoks.

Koolitoetus kui riigi poolt määratud rahaline abi on tegelikult olematu.

Praegune elu pole just kerge. Ehk nagu ütles üks lõbus bussijuht: “Vene ajal olid püksid jalas ja kõht täis, nüüd on lips ees, nüüd on küll lips ees, aga kõht tühi.”

Riik võiks ju veidigi õpilastest hoolida, koolitoit ja töövihikud võiksid olla
tasuta.

Lapsevanem A.K.
Kirja autori nimi on toimetusele teada.

blog comments powered by Disqus