Kahe nädala jooksul sai Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näha kohaliku Kiwwja lapiseltsi näitust „Hoiame kokku”. Pealkiri sai igati asjakohane: kokkuhoiu vajadus oli ju see, mis lapitehnika kunagi sünnitas.
Tantsuhuvilised teavad, et sama moto – „Hoiame kokku” – all toimub ka tänavune Koolitantsu festival.
„Võib-olla oli keegi meist Koolitantsu motost juba kuulnud, aga võib-olla polnudki. Igatahes panime meie oma teema paika juba möödunud sügisel ja selle esimene väljaütleja oli meie seltsi kuuluv Vali Uudiste peatoimetaja Merike Kask,” meenutas Kiwwja seltsi eestvedaja Eve Oro.
Nagu Koolitantsu puhulgi, tõlgendati ka lapitöid – enamasti olid need seekord tekid – tehes kokku hoidmist kaheti: millegi säästmisena ja inimestevahelise kokkuhoidmisena. Peauksest kultuurikeskusesse sisenejat tervitas näiteks kohe esimesena Aide Kirsi tekk „Minu Eestimaa”, mille lappidele tikitud eesti rahvuslikud motiivid. See oli ilus viide sellele, et eestlased võiksid praegusel raskel ajal rohkem üksteist hoida.
Meeta Sõna olevat aga lubanud oma kauni ja romantilise heledates toonides teki „Esimene öö” kinkida sellele lapselapsele, kes esimesena abiellub. Kiiret polevat sellega küll veel kellelgi neist, aga tekk võib ju ikkagi valmis olla ning mine tea, võib-olla aitab selline ilus asi tõesti noort peret koos hoida.
Maike Johanson pühendas oma lasteteki „Tipp ja Täpp” veel sündimata kaksikutele – lootuses, et see tekk neid tulevikus teineteisele lähendab. Teadmata, kas sünnivad poisid või tüdrukud, kasutas autor tekil nii roosat kui ka sinist tooni materjali.
„Nüüdseks on teada, et sünnivad poiss ja tüdruk!” ütles Eve Oro.
Külli Kivisild ei häbenenud oma tekile nimeks panna nii „tulist” sõna nagu „Armastus”. Ja seda võiks meie peredesse rohkem jätkuda küll. Tekk ise on südametega kaunistatud ja natuke „kreisis” stiilis: õmblusvarud on mitte teki sees, vaid peal. Aga mitte kogemata jäänud, vaid tahtlikult nii sätitud.
„Mida rohkem kasutada, pesta ja tsentrifuugida, seda vahvamaks see tekk läheb. Õmblusvarud tõmbuvad siis mõnusasti rulli, praegu on liiga sirged,” ütles Külli Kivisild, lisades, et temal tulevad kõik asjad välja natuke kreisid ja hipilikud. N-ö korralikke asju oskaks ta ilmselt ka teha, aga need lihtsalt ei sobi talle.
Kirvega kallale
Mis säästmise mõttes kokku hoidmist puutub, siis kokku hoiti lapitöid tehes igasuguseid asju. Kõigepealt muidugi materjali: ses mõttes, et ei kasutatud uusi kangaid, vaid lõiguti lappideks kantud rõivatükke, kasutatud voodipesu jms. Eriti ere näide taaskasutusest on Milvi Lojanderi nimetu tekk, mis koosneb hästi tillukestest kangatükkidest, samuti Maike Johansoni „Hoiame kokku”, milles ära kasutatud pereliikmete kantud velvetpüksid, -pluusid ja -seelikud. See sametine tekk on tõesti üks näituse pilgupüüdjaid.
„Velvet on paks materjal ja sellest tehtud teki teppimine on kunst omaette,” ütles Eve Oro. „Kui Maikel tekk õmblusmasina talla alla ära mahtuda ei tahtnud, lubanud tema abikaasa naljatamisi kuurist kirve tuua ja „augu” suuremaks raiuda.”
Mõni hoidis tekki tehes kokku ka aega. Näiteks Erika Nõgene nimetas oma teki tabavalt „Sukanõelatekiks”, viidates sellele, et tekk on suurtest kangatükkidest lobedal viisil kokku õmmeldud. Ka Tea Pikkmaa pika nimega tekk „Veronika läheb Austraaliasse” on tehtud n-ö kiirtehnikas, mis samas huvitava optilise efekti annab. Eve Oro sõnul kajastabki lapitööde „aastasaak” mingil määral neid tehnikaid, mida aasta jooksul õpitud. Nimed tuleb lapitöö tegijatel nendele tehnikatele sageli ise panna, sest ajakirjast või internetist leitud näidisel, millest juhindutud, tehnika nime tavaliselt juures pole, on ainult töö pealkiri.
Igaühel oma nägemus
Kõike uut ongi Külli Kivisilla sõnul parem just koos, lapitööringis käies katsetada.
„See on nagu mediteerimisega, et kui kogemusi sel alal veel vähe, siis tuleb see grupis paremini välja kui üksinda,” ütles Külli. Seda, et koos tehes kõik tööd ühtemoodi tuleksid, tema sõnul karta ei maksa.
„Mida aeg edasi, seda erinevamaks meie tööd lähevad: igaüks kasutab ju isesugust materjali ja tõlgendab iga tehnikat natuke omamoodi, andes sellele mingi omapoolse nüansi,” ütles Külli. „Samas ei maksa arvata, et me juba nii profid oleme, et päris algajad meie hulka tulla ei võiks. Mõned on seda näiteks peljanud. Mõnikord üllatavadki just uustulnukad teisi mõne ootamatu hea ideega. Näiteks Maike ei ole just kuigi staazhikas tegija, aga kui ta oma velvettekiga lagedale tuli, siis tegid kogenumad ainult ohh ja ahh!”
Mis aga lapitöödesse kui niisugustesse puutub, siis need avaldavad vaatajatele Külli meelest kui mitte ravivat, siis vähemasti toniseerivat toimet.
„Üks vanem proua ütles pärast näitust, et kui raadiost ja telekast saab ta praegu enamasti negatiivseid elamusi, siis siit sai ta terveks päevaks kaasa hea tuju,” ütles Külli, kes ühena Kiwwja seltsi esindajatest ka näituse valvuri ametit pidas.
Eve Oro võttis aga näituse kokku tabava lausega:
„Kui me kõike muud hoidsime kokku, siis töörõõmu ja kooskäimisrõõmu me kokku ei hoidnud: sellega laristasime niipalju kui jõudsime!”
Tänaseks on lapinäitus kahjuks juba maha võetud. Aga käsitööhuvilistel ei maksa sellele vaatamata kurvastada, sest järgmisel nädalal saab sealsamas vaadata Põltsamaa käsitööseltsi näitust „Kangakudujad ilu maailmas”.
iii
RIINA MÄGI
