Kohanemisraskused
Jõgeva vanu puumaju hakkas Toomas Muru tähele panema ja kiindus neisse siis, kui kaks ja pool aastat tagasi Tartust lapsepõlvelinna Jõgevale naasis, et valmivat Betti Alveri Muuseumi juhtima asuda.
“Suuremast linnast taas väiksemasse sattudes tekkisid mul mõningad kohanemisraskused ja ma ei osanud end muudmoodi välja elada kui linnas pikki jalutuskäike tehes,” meenutas Toomas Muru. Aasta tagasi hakkas ta armsaks saanud maju fotodele jäädvustama. Et kõik fotod said tehtud talvel ja lumega, on taotluslik.
“Suvel lööb maju ümbritsev rohelus tonaalsuse sassi. Valge lumi toob aga ehitise toonid just paremini esile,” ütles Toomas Muru. “Lumi on antud juhul nagu valge lõuend, millele pildid maalitud.”
Kuigi vaikelulistel piltidel pole ühtegi inimest (seegi on taotluslik), ei maksa arvata, et n-ö inimtegur pildistamisprotsessi üldse ei sekkunud. Ühe maja elanik tuli Toomaselt näiteks üsna kurjalt aru pärima, miks ta tema eluaset pildistab. Kui kuulis, et Toomase näol pole tegemist mitte kinnisvarahai, vaid muuseumitöötajaga, siis leebus ja lubas edasi toimetada.
Toomast võlub õige mitme vana maja puhul seegi, kui loomulikul viisil need oma keskkonda sulanduvad. Tänapäeva suured kastmajad — aga midagi muud peale plekkseintega kaubanduskeskuste tänapäeval Jõgevale ju ei ehitatagi — selle koha pealt ei hiilga. Nad ei sobi tavaliselt juba oma proportsioonide poolest sinna, kuhu nad “istutatakse”.
Kui arvestada, et Maxima ehituse alustamiseks pühiti just hiljaaegu kaks vana puumaja maa pealt ja paar tükki peavad lähiajal juba järgmisele kaubandushoonele ruumi tegema, siis tuleb tõdeda, et Toomas Muru on teinud tänuväärset tööd ja jäädvustanud asju, mis ei pruugi enam kaua püsida. Ning asju, millest paljud meist on aastaid mööda käinud ilma neid tegelikult märkamata.
Ükskõiksus halvim
Kaduviku hõng oligi üks, mis Toomast pildistama inspireeris. Tegelikult oli tal plaanis kirjutada iga pildi juurde ka jutuke ning koondada need postkaardikomplekti või raamatusse. Siis aga “trügis vahele” näituse — Toomas Muru jaoks tema esimese — idee. Mõned piltidest ajendatud laastud on siiski juba olemas. Ühe trükime siinkohal ka ära.
“Tean, et paljusid minu pildid ärritavad ja mõni ei pea kohaseks neid linna juubeliaastal eksponeerida, aga kunstiga seotud inimestele on need seevastu jälle meeldinud. Kõige hullem olekski see, kui need ükskõikseks jätaksid,” ütles Toomas Muru.
Küsimusele, kas järgmisena tuleb fotonäitus Jõgeva uutest majadest, vastas ta, et vaevalt küll. Nüüd tahab ta hoopis raba pildistamisele keskenduda. Raba mõjub tema sõnul rahustavalt, inimese seesmist struktuuri korrastavalt, sest seal puuduvad igasugused inimtegevuse jäljed.
Näitus “Jõgeva vanad majad”, mida toetasid Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ja Jõgeva linnavalitsus, jääb Jõgeva kultuurikeskuse galeriis avatuks 12. aprillini.
RIINA MÄGI
Turistil pole siin tõesti midagi teha. Pole atraktiivsust. Millegipärast muretsevad paljud just turistide pärast — nagu sõltuks just neist hingeõnnistus. Tegelikult tuleb lihtsalt seista, rahulikult hingata ja oodata. Kõik tänapäeval haruldased oskused. Keskendud, lõdvestud sügavuti. Alles rahulikus hingamisrütmis hakkad tundma aega ja tema toimet. Kõik kulgeb loodusega kooskõlas, pole tarvis sekkuda ja sehkendada. Kõik on niigi paigas ja sina kuulud vaatajana sellesse pilti, oled selle sees, mitte pealtvaataja, eraldatu. Koht avaneb, on valla. Kui oled kannatlik, paotab sõbralikult muigav munk varsti ukse ja sa võid ta viipe peale siseneda – pilti.
TOOMAS MURU
