Eelmisel aastal täitus Eesti riigi ja rahva jaoks üks sajand omariiklust. Olgu pealegi, et reaalselt saime iseseisvas riigis elada vaid poole sajandi jooksul, kandsid inimesed unistust oma iseseisvast riigist südames ka kõige pimedamatel ning lootusematutel sõja-, küüditamise- ja okupatsiooniaastatel.
Tänaseks oleme vabas riigis elanud juba enam kui veerand sajandit. Nüüd on paras aeg küsida, kas vaba Eesti riik on olnud meie jaoks niisugune nagu seda kunagi lootsime ja ootasime?
Maailmas on viimase sajandi jooksul toimunud väga suured muutused ja me ei ole nende muutuste pöörises mitte eristunud, vaid nendega kaasa läinud. Ühed ütlevad, et meil ei ole teistsuguseid valikuid ja peame tegutsema samamoodi nagu teised meiega sarnaseid väärtusi jagavad riigid.
Suur osa inimestest elab „kuubikutes”
Kaasaegses maailmas on võimsalt võtnud maad linnastumine. Kui ka mõned arenenud riigid on hädas ülerahvastatusega, nagu näiteks Eestist territooriumilt natuke väiksem Holland, kus elab ca 17 miljonit inimest, siis Eesti on riik, kus rahvaarvu ja territooriumi suurust silmas pidades on meile kõigile piisavalt ruumi ning 1,3 miljoniline elanikkond võiks paikneda ühtlaselt üle riigi.
Möödunud aasta alguses ütles Jõgeva kandist pärit metsandusega tegelev ettevõtja, et Tallinnas elab väga suur osa inimestest „kuubikutes.“ Eestlastele on läbi aegade meeldinud elada oma majas, ehkki on selliseid, kes „kuubikus“ elamist eelistavad. Väga paljud inimesed oma maja suurde linna osta ega ehitada ei jõua.
Väikeses kohas jõuaks, kui seal oleks vaid piisavalt erinevaid ja hästi tasustatavaid töökohti. Oma maja koos oma aiaga on alati suurepärane kasvukeskkond lastele, eeskätt väikestele lastele.
Aastaid tagasi tõi keegi meedias iroonilise näite, kuidas hiiglasliku territooriumiga Venemaal on ca 10 protsenti rahvast kogunenud elama pealinna ning selle lähiümbrusesse. Samas jättis see kriitik kahe silma vahele „tühise pisiasja“ sellest, et Eestis elab pealinnas ligi kolmandik kogu riigi elanikkonnast.
Kui pealinna elanikele liita juurde veel ülejäänud Harjumaa elanikud, moodustab see rahvahulk umbes poole kogu riigi elanikkonnast. Siinkohal tasub juhtida tähelepanu igihaljale vanarahvatarkusele, mis ütleb, et pindu teise silmas on kõik varmad märkama, aga palki enda silmast ei taha keegi välja veeretada.
Ehk oleks Eestis viimane aeg pealinnastumisele pidurit tõmmata? Kuidas seda teha? Inimene läheb elama ikka sinna, kus on olemas talle sobiv töökoht ja kus töö eest elamisväärset tasu makstakse.
Väikeste kohtade peamiseks probleemiks on liiga ühekülgsed töökohad, mis ei vasta inimeste võimetele, haridustasemele ja ootustele ning mis on enamasti madalamalt tasustatud kui suures linnas. Nii jääbki regionaalsete muutuste esile kutsumise ainsaks võimaluseks töökohad suurematest linnadest, eelkõige Tallinnast välja meelitada.
Kuidas seda saavutada? Majandust saab ikka ja ainult läbi raha reguleerida. Ettevõtjatele oleks vaja muuta maksukeskkond väikestes kohtades tuntavalt soodsamaks võrreldes suure linna ja selle lähiümbruse maksukeskkonnaga.
Ettevõtted toovad juurde tööealisi inimesi
Sotsiaalmaksu võiks väikestes kohtades muuta madalamaks ja suurtes linnades ning selle lähiümbruses sotsiaalmaksu suurendada. Kui väikestesse kohtadesse tuleb juurde ettevõtteid, tekib sinna ka tööealisi inimesi.
Kohas, kus on rohkem tööealisi inimesi, on ka rohkem lapsi ja ning seal on tarvis rohkem lasteaedasid ja koole. Kui mingis paigas elab rohkem tööealisi inimesi, tekib sinna rohkem kaubandust, teenindust, meelelahutust, meditsiini. Nii tekib lisaks traditsioonilistele töökohtadele ettevõtluses juurde töökohti, mis inimeste elukeskkonna atraktiivsemaks ja paremaks muudavad.
Kui regionaalseid maksusoodustusi ei tekitata, jätkub väikeste asulate ja maapiirkondade kiire tühjenemine tööealistest inimestest, elanikkonna vananemine ning kahanemine. See omakorda sunnib seal likvideerima panga- ja postkontoreid, sulgema kauplusi ja teenindusasutusi.
Just nüüd, Riigikogu valimiste eel, mil kandidaadid aktiivselt valijatega kohtuvad, on õige hetk see teema tõstatada ning uurida kandideerijatelt, kas linnastumine ongi täiesti lootusetu ja paratamatu protsess või annab seda hea tahtmise korral muuta.
TOOMAS REINPÕLD, ajakirjanik
