Sünni poolest oli dr. Aarne Vinkel saarlane, pärit Maasi vallast Jaani kihelkonnas, Taalikult hulga maad sisemaale (rannarahvas teeb ses suhtes üsna selget vahet). Pigemini siis talupoeg kui meremees.
1. mail 1993 ongi ta oma isiklikesse märkmetesse kirjutanud, kuidas on “väga kinni oma talupoeglikes juurtes?, mis ulatuvad olevikku ka sel moel, et ta tegi endale süüa raamatu “Eesti rahvustoite? (kirjutaja mõtles ilmselt Silvia Kalviku teost ?Eesti rahvatoite?, mille esmatrükk ilmus 1970 ) järgi. Ausalt öelda ei kujuta ma seda päris täpselt ette, sest need road, mida mina armastan, nimelt mulgi puder, maasink, suitsutatud tursk ja lüpsisoe piim, tegemiseks raamatut ei vaja ja lüpsisooja piima sain ma viimati rohkem kui 40 aastat tagasi. Omatehtud leib oli meil laual aastal 2000, maasink kümmekond aastat tagasi. See kõik tuli meelde, kui võtsin kätte uustrüki Aliise Moora uurimusest “Eesti talurahva vanem toit?.
Esmakordselt ilmus see teos kahes osas aastatel 1980 ja 1991. Nii pika vahe tekitas nõukogude korra allakäik, kus teadmistepõhisust oli vaja lööksõna ja mitte tegeliku töö poolest. Kokaraamatuks Aliise Moora oma uurimust siiski ei kirjutanud. See on üks väheseid teoseid, mis jääb tollekordse Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi väljaannetest alatiseks, enamiku võib iga mittebibliofiil halastamatult maha kanda.
Aliise Moora (1900-1996) oli maapära poolest ida-harjumaalane, Harju-Jaani kiriku piirest. Põhja-Tartumaa ehk nüüd Jõgevamaaga sidusid teda arheoloogist abikaasa akad. Harri Moora ja isiklik uurimistöö, mille viljadest on kõige ülevaatlikum raamat “Peipsimaa etnilisest ajaloost? (1964). Paul Ariste, Valdek Palli ja Ülle Tarkiaise kõrval on Aliise Moora selle kandi kõige nimekamaid uurijaid.
Nagu öeldud, “Eesti talurahva vanem toit? ei ole selline kokaraamat nagu mõni Salme Masso paljudest retseptivalikutest. Alati reibas, aga ka aega arvestav Salme Masso õpetas seda, kuidas on kasulikum teha süüa linnarahval, kellel pole ju aega mitte kunagi. Aliise Moora raamat käsitleb seda, mida talurahvas sõi, kuidas ta süüa tegi, millest toitu valmistati ja kuidas söödi. Sisuldasa on lugeja käes suuremahuline kultuurantropoloogiline uurimus ilma teoreetiliste spekulatsioonideta, ent väga rikkaliku allikmaterjaliga.
Niisugune materjal võib olla vägagi kiusakas. Lk. 78 puudutab Aliise Moora seda, kuidas ilmus maarahva lauale lusikas, söögirelv, millest vang teeb kõigepealt noa. Omaaegsed talupered võisid olla suured kuni paarkümmend inimest, sestap polnudki sadakond lusikat midagi eriskummalist. Ometi oli veel 1930. aastate lõpul ka Peipsi ääres võimalik, et pudrupott keerati lauale kummuli ja igaüks tõmbas sealt oma jao palja käpaga enda poole. Ent Aliise Moora oli rohkem etnoloog kui kultuurantropoloog, vastavalt huvitas teda eeskätt roa kohalik päritolu ja valmistamise viis ning alles seejärel lauakombestik.
Siinkirjutaja kodus on kokaraamatud ühes, ajaloo-alased raamatud teises ning uurimused kultuurantropoloogiast hoopis kolmandas-neljandas kohas (olenevalt keelest). Aliise Moora raamatu paigutaksin ma aga käsiraamatute hulka. Andme-, sealhulgas paikkondliku koguna läheb teda pidevalt vaja. Siiski jääb kaks soovi alles ka pärast seda, kui ta on riiulis oma õige koha leidnud. Esimene ? niisugustest teostest nagu Aliise Moora “Eesti talurahva vanem toit? pole kuidagi patt igatseda ka käepärasemat, ehk õhematki väljaannet. Meie käsiraamatud on kas väga paksud või pole neid üldse või nad on tõlkelised. Aliise Moora käsitlus on deskriptiivne ehk kirjeldav. Tingimata sellest midagi alla, näeksin meeleldi, et õhemas Mooras (samuti nagu Wiedemannis, Silvetis ja Saarestes) oleks kokkuvõtlikult esile toodud ka meie toidu geograafia. Vastavat materjali leidub tema raamatus ohtrasti ja see ootab õigupoolest vaid täiendavat ümbertegemist.
Teine ? on vaja uut ja võhikulegi arusaadavat raamatut meie praegusest teravilja-asjandusest, hoidmine, töötlemine ning tarvitamine kaasa arvatud. Vilja-aabitsat. Kokaraamatuid ilmub ülearu, viljaraamatuid allaaru. See on vale.
Uue trüki Aliise Moora raamatust andis värskelt välja kirjastus “Ilmamaa?. Saatesõna sellele on kirjutanud autori tütretütretütar Pille Runnel, etnoloogide noorima põlvkonna liige.
Peeter Olesk
