Möödunud nädala Maalehes nentis Eva Aadamsoo artiklis “Vaikus — see kaunis vara”, et seda kaunist loodusvara jääb kogu maailmas järjest vähemaks. Vaikuse hävitavad ülitoimekad inimesed oma hobidega tegeldes. Kes müristab väikelennukiga pargi kohal, kes kihutab skuutriga mererannas jalutajate läheduses.
Ka muruniitmisest ja tümpsumuusikast teeb Aadamsoo juttu, ja just need kaks viimatimainitut on põhiliseks probleemiks ka meil siin keset Maarjamaad, kus madal ostujõud (õnneks) veel kõiki lärmakaid imemasinaid väga massiliselt soetada ei võimalda.
Aga piisab rohupügajaist, raadiotest ja CD-mängijatestki, millele sekundeerivad aeg-ajalt ka timmimata rollerid ja katkise summutiga autod.
Rohukasvu vastu ei saa
Muru niitmine ja trimmerdamine on paraku tõesti töö, mis ära teha tuleb. Hoidku taevas meid ohaka- ja naadiväljade eest, mida uue iseseisvusaja algusaastatest mäletame. Siis nägid paljud maapered mootoriga rohu- ja võsatõrjujatest vaid und ning kõik ühismajandeist lindpriiks lastud põlludki ei teadnud veel, kes nende uueks harijaks saab. Nüüd, olgem ausad, on ikka märksa kenam Eestimaal ringi vaadata, õitsvaid ohakavälju ja nõgesehekkidega palistatud teeääri naljalt ei kohta. Paraku teevad kõik traktorid, niidukid ja trimmerid tõesti kõva häält. Aga kui niitmiseks just varahommikut või hilisõhtut ei valita, saab iga inimene mõistusega aru, et müra on paratamatu. Mingil hetkel on töö tehtud ja vaikus taastunud. Pealegi, ega see rohi nüüd nii kärmelt kah kasva nagu näiteks meesterahva habe — ülepäeviti pole mürgeldada tarvis!
Vigurijutt elusatest muruniitjatest ehk lammastest ja hanedest on rääkimiseks kena küll, aga siililegi selge, et idee on enamasti praktiliselt teostamatu: elusolendeid täie aru ja vastutusvõimega inimene päevadeks omapead ei jäta, kui tegemist suvekoduga. Pealegi, söömisele järgneb seedimine ning selle käigus tekivad teatud jääkproduktid… heldeke, mis siis küll meie kenadest muruplatsidest saaks! Kes hanega lähemalt tuttav, teab sedagi, et kus see lind oma kõhtu täidab, jääb järele must maa. Nii et minge ikka, niitmata ei saa!
Rõõmustagem kõik koos?
Tümps ehk tümakas ehk vaibakloppimine (näete, kui palju on sellel tüütul nähtusel rahvasuus nimetusi tekkinud!) on aga tõesti nuhtlus, mida küll taevaisa karistuseks ei saada, kuid mis ometi lausa paratamatu tundub. Sest neil, kes seda naudivad, ei taha kuidagi kahe kõrva vahele jõuda mõistmine, et detsibellidega laiutamine kaaskodanikke häirib.
Asula vahel peatub auto, kust raadiolärm mitmekümnesse korterisse kostab. Autouksed jäetakse lahti, ise aetakse tuttavatega juttu üle selle kära karjudes või minnakse masinast kui tüütust segajast kaugemale. Aga nuppu ei keerata!
Keegi putitab sealsamas kortermajade läheduses sõprade abil oma sõiduriista, taustaks nii vali tümps, et askeldajad omavahel suheldes karjuma peavad.
Vaevalt täisealiseks saanud poisid sõidavad autoga suvalise hoone seina ligi, kraamivad alkoholipudelid välja… ja keeravad muidugi automakil “võimu” põhja, nii et kortermajades enam telekahäält ei kuule. Kellelgi on ilusa ilma üle nii hea meel, et aknad pärani lükkab ja muusikamasinal nupu põhja keerab — las saavad teisedki tema rõõmust osa.
Hilisteismelised leiavad nurgakese, kus omavahel juttu ajada, aga taustaks peab kõmisema ikka seesama tümakas, mis naabritele ka saja meetri raadiuses rahu ei anna. Igati kenad ja asjalikud noored inimesed, aga neile ei mahu pähe, miks nad meelelahutuseks põrgulärmi teha ei või. Õigustuseks öeldakse, et pole ju öö. Ei, kulla rahvas, seadusega on kaaskodanike häirimine ka päevasel ajal keelatud. Ja häirimine see ometi on, kui keegi su akna taga tundide kaupa justkui panne kokku peksab.
Aita ennast ise!
Seadused meil tõesti on, kuid seadusesilma on vajadusel appi saada keeruline, teinekord lausa võimatu. Mõni suvi tagasi hoidis kamp tümpsuautoga ringi sõitvaid noori kogu asularahva varavalgeni ärkvel — see selgus hommikul naabritega muljeid jagades. Politseisse helistajalt (siis oli kell juba kolme ligi) päris ametnik kõigepealt väga üksikasjalikult tema isikuandmeid ja lubas ka patrulli välja saata, sinivalge auto jõudis aga majade vahele tiirlema alles paari tunni pärast, kui huligaanitsejadki vist magama minna olid otsustanud. Hea, et veel asjatu väljakutse eest trahvi ei tehtud!
Nii ei loodetagi taolistel juhtudel kõrvalisele abile, vaid püütakse n-ö omade vahel hakkama saada. Rääkimisest on enamasti abi. Kui mürameistril vähegi mõistust peas, keerab ta oma „vinge pilli” detsibelle maha. Üsna sageli kannatatakse aga need „vaibamatsud” välja, sest kes tahab tühjast tüli.
Stagnaaja kombed kinnistunud?
Mis meil ometi viga on? Kas oleme oma “lahedast elust” nii lootusetult enesekeskseiks muutunud, et oma nabast kaugemale midagi ei tunneta? Et kui minul on pidu, milleks teised magavad; kui mina kuulan muusikat, siis milleks teistele vaikus või oma valitud muusika?
Möödunud sajandi viiekümnendatel-kuuekümnendatel olid suuremates asulates, aga mõnel pool ka kolhoosikeskustes telefonipostide küljes valjuhääldid, kust reipaid nõukogude korda ülistavaid marsilaule tuli. Siis pidid kõik ühtmoodi elama ja ühes taktis hingama. Kas see ühiselustandard on meil siin nii tugevalt kanda kinnitanud?
i
KAIE NÕLVAK
