Nutikam poodleja on ammu märganud, et suured supermarketid on enamasti üles ehitatud nii, et siseneja satub kõigepealt raamatute, sukkade-sokkide ja muu tööstuskauba või sooduspakkumiste vahele, enne kui piima- ja leivariiuliteni jõuab. Nii püütakse toiduostjat meelitada soetama ka muud kraami, mida ta tegelikult ostma ei tulnud. Selliste ahvatluste vastu aitab hästi ostunimekirja koostamine enne toidupoodi minekut, samuti on abi endale kululimiitide seadmisest: kui ma näiteks ostan praegu soodushinnaga kohvikruusid, mida mul tegelikult vaja pole, peaksin kulutusi kokku tõmbama teiste, plaanitud kaupade arvelt.
Toidupoes ringi jalutades hakkavad meile sageli silma kollased või punased sildid, mis üht või teist kaupa täna tavapärasest madalama hinnaga pakuvad. Siiski ei maksaks oste päris nende siltide järgi valida. Sageli võib olla nii, et ehkki soodushinnaga, on “kollase sildi” kaup kallim mõnest samaväärsest tootest sealsamas kõrval, millele hetkel müügikampaaniat ei toimu. Tähele tuleb panna ka toodete koguseid pakendites. Kui näiteks 175-grammine võipakk on soodushinnaga vaid veidi odavam kõrvalolevast 200-grammisest, aitab otsust langetada kilohind. Reeglina on soodsam osta suuremates pakendites kaupu, sest kilohind tuleb enamasti odavam. Ka siis, kui pere on väike, on nutikas planeerida oste pikemalt ja soetada kõiki kaupu, mille säilimisaeg on pikem, suurpakendites.
Vähem kulutab poes ka see ostja, kes viitsib kikivarvule tõusta või kükitada. Nimelt paigutatakse kauplustes soodsama hinnaga, aga vähemtuntud tootjate kaubad sageli madalamatele riiulitele, ostleja silmade kõrguselt leiab aga populaarsemad, kuid krõbedama hinnaga produktid.
Kui linnarahval on valida, millisesse poodi minna, siis väiksemates asulates elavad inimesed peavad sageli leppima vaid ühe, äärmisel juhul kahe poekesega, kus valik sageli nadivõitu ning hinnad kummalisel kombel kõrgemad kui linna supermarketites. Tegelikult pole siin kummalist midagi – paraku maksavad väikepoodnikud tootjatele kauba eest sageli palju rohkem kui suurpoed. Samuti lisanduvad pisikaupluste hindadele suuremad kulud, sest kliente on vähem ja käive väiksem kui suurkauplustes.
Teisalt on aga maarahval võimalus, mida paljud linnaelanikud kadestavad. Nad saavad osta puhast toidukraami oma naabritelt: mune, piima, aedvilja ja muud. Maal ongi mõistlik lähtuda sulle-mulle põhimõttest – ühes majapidamises on kartulipõld, teises lehmad.
Osade kaupade järele peab aga nii või teisiti poodi minema. Sellisel juhul tasuks kaaluda, kas poleks ehk soodsam võtta mitme perega ette ühine poeretk linna marketisse ja transpordikulud omavahel ära jagada. Bensiinirahast hoolimata võib selline tegutsemine end ära tasuda, sest hinnaerinevused on kohati tõesti päris suured.
Ostmise muudab viimasel ajal ehk varasemast pisut keerukamaks ka meie uus raha euro. Ilmselt on paljudel siiski endiselt keeruline taibata, kui palju üks või teine asi täpselt maksab – seda eriti nüüd, kus poodnikel pole enam kohustust näidata kauba hinda eurohinna kõrval kroonides.
Eesti inimesed pole ka veel harjunud sendihindu tõsiseltvõetavaiks pidama ja metallrahast uuesti lugu pidama. Nii tuleb ette, et taksojuht autopõrandale kukkunud 50-sendise peale rehmab, et mis te ikka otsite, las ta jääb; või tunduvad toidupoes kõik jogurtid ühtviisi odavad, sest mõnesendistesse erinevustesse ei vaevuta süvenema. Tegelikult on aga 6 eurosendi väärtus ligi 1 kroon, nii et metallrahasse tuleks suhtuda täie tõsidusega.
Et oma rahakotis paremini orienteeruda ja igapäevakulud kontrolli all hoida, tuleks koostada pere eelarve eurodes ning seada endale näiteks päevased või nädalased kululimiidid.
i
IRET SUITSU, Swedbank’i eraisikute rahaasjade teabekeskuse juhataja
