“Nüüd saime vähemalt teada, kuskohas suure ja laia Eestimaa peal see Laiuse asub,” ütlesid Räpinast tohuõpetust saama tulnud Tiia Kokmann, Liina Kuivjõe ja Ludmilla Uibo, kellel enne õigesse paika jõudmist natuke seigelda oli tulnud.
Mõistagi said nad peale Laiuse asukoha selgeks palju muud: näiteks selle, kuidas teha kasetohust pliiatsitopsi, leivakorvi, noatuppe, ruumi kaunistamiseks mõeldud lilli või väikest hiirekest. Võrreldes esimestega on viimasele kindlasti raskem praktilist otstarvet leida.
“Seda võib lastele näidata: kõik lapsed pole tänapäeval võib-olla enam hiirt näinudki,” arvas Liina Kuivjõe naljatamisi.
Kolm räpinlannat töötavad kes kus, aga Laiusel olid nad eelkõige kui “seltsinaised”: Tiia esindas Räpina vabaharidusseltsi, Liina külaseltsi ja Ludmilla vene seltsi. Kõigis seltsides on käsitööhuvilisi, kellele oma värskeid teadmisi edasi anda.
Ei hoia vaka all
Ja ega Laiusel õle- ja tohutarkust kogumas sellised naljalt käigi, kel kombeks küünalt vaka all hoida: käivad ikka rohkem need, kes teadmised teistele edasi annavad. Lääne-Virumaa Vaeküla kooli käsitööõpetaja Maie Tali võttis mõned lõigud tööprotsessist koguni videolindile, et pärast õpilastele näidata.
“Meie koolis käivad õpiraskustega lapsed, kellele on käelist tegevust väga vaja. Alguses õpetasin ma oma kooli poistele põhiliselt vitstest korvide punumist, aga kui ühel hetkel pajuvitste põud tuli, avastasin, et Laiusel õpetatakse ka õlest ja kasetohust käsitööesemete tegemist. Nüüd olen nagu mingi sõltlane: kui Laiuse õlepäevad läbi saavad, hakkan kasetohuõppust ootama ja kui kasetohuõppus läbi, hakkan jälle õlepäevi ootama. Aime Lang on suurepärane õpetaja, kes igaks korraks midagi uut välja mõtleb. Ja seltskond on siinsetel õppepäevadel alati fantastiline,” ütles Maie Tali.
Vaeküla kooli on tema sõnul sattunud sellised lapsed, kellel käsitöö tegemise vastu midagi pole. Ja kui kasutada vaheldumisi mitut materjali, näiteks pajuvitsa, õlge ja kasetohtu, siis pole tüdimist ka karta. Hiljuti olid Maie Tali õpilaste tööd Tapa muuseumis näitusel ja leidsid publiku poolt väga sooja vastuvõtu.
“Nüüdseks on poisid aru saanud, et kui käsitööese korralikult teha, kõlbab see väga hästi sõbrale kingituseks. Ja see on lapsele, kel kodunt rahakotti puuga selga ei anta, päris suureks stiimuliks,” ütles Maie Tali.
Ühest päevast vähe
Käsitöömeister Aime Lang nentis toimeka kasetohu õppepäeva lõpupoolel, et üks päev on selliseks kursuseks vähe mis vähe.
“Just nüüd, kui naised õige hoo sisse on saanud, saab aeg otsa,” ütles Aime Lang.
Küsimusele, miks tunnustatud õlemeister kasetohuga jändab, vastas Aime Lang, et kasetoht on nagu õlgki ju looduslik materjal ja sellised materjalid lähevad rahva hulgas üha enam hinda: mujalt maailmast peale tungiv plastmass-kribukrabu hakkab lihtsalt tüütama.
“Kui senini on kasetohust enamasti korve tehtud, siis mina propageerin kasetohtu ka ehete ning jõulu- ja muude kaunistuste materjalina. Edaspidi tahaksin hakata rohkem õlge ja kasetohtu omavahel kombineerima,” ütles Aime Lang, lisades, et mingil määral tasub tohukäsitöö alal eeskujusid otsida Venemaalt ja Valgevenest, kus selle materjali kasutamisel tunduvalt suuremad traditsioonid kui meil.
Nii nagu loo alguses mainitud räpinlannad, nii teavad paljud teisedki Laiuset eelkõige kohana, kust õle- ja nüüd ka kasetohukäsitöö “pisikut” muudesse Eestimaa paikadesse levitatakse. Ning see on väga kasulik ja vaimu tervendav pisik.
RIINA MÄGI
