Masendav on, kui suur osa eestlasi hakkab muutuma rahulolevateks kulgejateks, kes on unustanud, kuivõrd vajasime meie veel pisut üle kümne aasta tagasi teiste riikide toetust nii majanduse ülesehitamiseks kui ka näiteks Vene sõjaväe Eestist väljaviimiseks. Nüüd, kui Ukraina sattus järjekordselt Venemaa poliitilise surve alla, räägivad paljud meiegi kommentaatorid, et asja tuleb vaadata vaid majanduslikust aspektist. On muidugi kena teada, et suur osa eesti rahvast on õppinud turumajandusest lugu pidama ja on nõus, et Venemaa võib oma gaasi eest õiglast hinda küsida ja Ukraina peab seda maksma.
Asi on aga selles, et imperialistlikust mõjukusest huvitatud Venemaa juhid otsivad argumente vastavalt vajadusele. Kui on vaja ?kaitsta? oma rahvuskaaslasi teistes riikides, luuletatakse mõni vajalik põhjus. Kui näiteks Eesti leiab, et ei taha Venest põlevkivi osta, ähvardatakse suurte pahandustega. Nüüd siis peidetakse oma tegelikud poliitilised taotlused turumajanduse retoorika taha! Asi pole aga niivõrd gaasi hinnas kui selles, et Ukraina praegune president Moskvale ei sobi. Kui hinnast rääkida, siis ka ukrainlased on tunnistanud, et 50$ tuhande kuupmeetri kohta on naeruväärne hind ja seda tuleb muuta. Ukraina valitsus lähtub turumajanduslikest tõdedest. Kuid see naeruväärne hind oli kahepoolselt kokku lepitud alles 2004. aastal presidendivalimiste kampaania aegu, kui Moskva oli kindel, et Ukraina riiki õnnestub juhtima panna oma mees Viktor Janukovit?.
Gaas imperialismi teenistuses
Demonstreerides nii oma suurt sõbralikkust, sõlmis Moskva siis Ukrainaga üliodava gaasiostulepingu viieks aastaks ? 2009. aastani. Selleks ajaks pidi Ukraina olema ju Valgevene eeskujul uuesti Venemaa rüppe tagasi toodud! Kui Putini lavastatud prääniku-stsenaarium ei õnnestunud, tuli anda piitsa. Kui kolmekümnendatel aastatel taltsutas Moskva Ukrainat näljahäda korraldamisega, siis nüüd otsustati jätta maa talvel kütteta. Seda just käesoleva aasta kevadiste parlamendivalimiste eel. Tuletagem meelde eelmise aasta viimastel päevadel Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kosat?ovi öeldud sõnu, et kriis kestab vähemalt kevadiste parlamendivalimisteni. Kui gaasi hinnas ka kokku lepiti, jätkub surve kindlasti muul viisil.
Väga mõtlemapanev on lugeda kauaaegse Venemaa presidendi majandusnõuniku Andrei Illarionovi poolt raadiojaamale Eho Moskvõ antud intervjuu tekstivarianti. Ta näeb Kremlis senisest veel selgemaid märke imperialistliku suurriigi taastamise soovist.
Ta võrdles gaasi ja muude maavarade kasutamist Putini poolt teiste riikide iseseisvuse ründamiseks sõjaaegse tankirünnakuga nõukogude võimu poolt. Viimast kahte nädalat Moskvas võrdles ta ajaga kuuskümmend kuus aastat tagasi, mil valmistuti okupeerima nii Balti riike kui Soomet. Samasugused fabritseeritud põhjendused, samalaadsed ultimaatumid. Gaasikraanide kinnikeeramise ähvardus võrdub selles suhtes sõjavägede sisseviimise ähvardusega. Et Kreml on läinud suhetes Ukrainaga ähvardamise teed, näitab, et tegemist ei ole mitte majandusvaidlusega, vaid imperialistliku poliitika taastamisega suhetes naabritega. Eesmärgiks on marionett-valitsused naaberriikides.
Moskva surve ka Eestile
Eestil tuleb õppida sellest, mis toimub Ukraina ja Venemaa suhetes. Tuletagem meelde, et ka meie valimistulemustele on ametlik Moskva hinnanguid jaganud. Samuti on nimetatud erakonda, kelle võit võiks aidata kaasa konstruktiivsetele suhetele Eesti ja Venemaa vahel. Raivo Vare hinnangul on vene kapitali huviorbiidis Eestis raudtee ja elektrijaamad. Kui hulk Eesti ettevõtjaid ja poliitikuid hakkab tulevikus Moskvale võlgu olema, siis tahab Moskva ka siin valitsusi paika panema hakata.
Võime ju rääkida, et kapitalil pole rahvust ja et äri pole poliitika, kuid riiklikul kapitalil on tihti nii rahvus kui poliitika ja vastavates valdkondades tegutsebki Venemaal suurelt osalt just riiklik kapital. Mil viisil see poliitikasse sekkub, näitab praegune olukord Ukrainas. Näitab ka seda, kui teisejärguline on Venemaa jaoks tegelikult gaasi hind, mida Ukraina maksab. Kraanide kinnikeeramise päeval väitis üks ?sõltumatu? analüütik, et Ukrainal oleks soovitav oma majandus heaga vene omaga taasühendada ja lõpetada jutud EL ja NATO-ga liitumisest. Siis tulevat ka soodne lahendus. Meenutagem, kuidas suhetes Eestiga pidi topelttollide mahavõtmise eelduseks olema vene keelele teise riigikeele staatuse andmine meie riigis.
Et vene riiklik kapital lähiturgudel eriti aktiivseks muutub on olnud ette näha, sest ka Eesti ajakirjanduses käsitlemist leidnud Venemaa välispoliitiline doktriin nägi ette murrangut 2005. aastal, mil näiteks Balti riikide elanikud pidanuksid mõistma, et väljaspool Nõukogude Liitu on neil läinud majanduslikult haprasti ja et tuleb hakata taotlema taasliitumist Venemaa majandusruumig.a Kuna Eestit on seni juhtinud suhteliselt läänemeelsed valitsused, pole me veel Kremli värava taha sisselaskmist paluma läinud. See teeb aga sealseid peremehi kärsituks. Kasutades Vene poliitikaanalüütiku sõnu Eesti ettevõtete ülevõtmise kohta: ?Oleksime pidanud seda juba 1996. aastal tegema. Aga kahjuks ei teinud ja nüüd läheb kallimaks.?
Eesti olgu Euroopa Liidus aktiivne
Kui Venemaa hakkab ähvardama ühte oma naabritest, peame protesteerima kohe. ?Gaasisõja? rindel käib mitu lahingut korraga. Vene ? Saksa gaasijuhe paneb Euroopa tulevikus senisest veel rohkem Venemaast sõltuma. Et sellele tähelepanu juhtida, tuleb Eestil nõuda sõnaõigust Läänemere põhjas toimuva ehitustegevuse suhtes. Õige oleks Läänemere põhi selle ääres asuvate riikide majandusaladeks ära jagada.
Hinnasõja-laadsetes konfliktides peab Eesti ise Ukrainale toetust avaldama ja taotlema sellist tuge ka Euroopa Liidult. Kui siin jäädakse vaid pealtvaatajaks, paneb Moskva uuesti ametisse oma marionettvalitsuse Kiievis ja järgmise ringiga suurendab juba majanduslikku ja poliitilist survet ka Eestile. Kui aga Euroopa Liit aitab Ukrainal Vene surve alt välja tulla ja ühineda hoopis Lääne majandusruumiga, nõrgeneb Moskva haare ka Baltimaade ümber.
Tõnis Lukas
