Reede hommikul kohtunud arvamusliidrid keskendusid oma kõnedes aususele, südamega tehtavale tööle ja küsimusele, milles peitub kohaliku meedia võlu.
Ajal, mil ühiskonnas toimuv võib külvata segadust või tekitada erinevaid küsimusi, tundub, et peame aususest ja tõest rääkima kõvemini kui kunagi varem. Sest kahtluse alla seatakse kõik: ajakirjanikud, meediaväljaanded ja neis sisalduv. Tekib küsimus, kas lehes olevat saab uskuda või mitte. Ja kui saab, siis kas tervet või poolt? Kuid siin on oluline nüanss: kohalik meedia lihtsalt ei saa valetada. Sest keegi tunneb ikka kedagi, kes teab kedagi, kes teab, et lehes avaldatu on vale.
Olgugi et suures meedias annab veel valesid uudiseid levitada, siis ka see ei saa pikalt toimuda. Seega jääb vähemalt Eestis iga ajakirjaniku südameasjaks avaldada tõde ning peegeldada ausalt ühiskonnas toimuvat. Lugeja ülesandeks jääb sealjuures ise otsustada, kas ta nõustub väljaöelduga või mitte.
Ent ka siin on oluline nüanss: isegi kui öelduga ei saa leppida, ei tohi langeda madalale, solvata, sõimata või süüdistada valetamises. Pigem peab mõistma, et nii palju kui on inimesi, leidub ka eriarvamusi. Ja tundub, et just sellest saavad praeguse ühiskonna mured alguse. Ei taheta nõustuda, et leidub ka teisi inimesi ja arvamusi ning mittenõustumisega käib kaasas pahatahtlikkus ja õelus.
Kohalik meedia on selleks, et jääda. Mis siis, et ajad on rasked. Ent kui pole kohalikku meediat, pole enam maakonda, sest just kohalik leht aitab meie identiteeti kanda. Meeldib see meile või mitte.
