Tõeline võitlus vabaduse pärast

Tõeline võitlus vabaduse eest ei seisne valimiste tulemusel valitsusse jõudnud erakonna vastustamises, vaid käib juba ammu meie kõigi kaduma kippuva privaatsuse pärast.


Üks Eesti kõrge politseiametnik jagas sel nädalal Twitteris pardakaamera videot punast tuld eiranud veokijuhist, kes tekitas liiklusohtliku olukorra. „Mõelda, kui iga pardakaamera oleks kui mobiilne liikluskaamera. Fikseerib huligaane, saadab hoiatusi. Pikas perspektiivis kõva ennetus. Ei saa välistada, et tulevikus nii ongi,” kommenteeris ta.

Kas olete nõus?

Oletan, et paljud on, sest selline asjade korraldus oleks ju esmapilgul loogiline ning tundub ka, et üldise turvalisuse huvides. Ja tehnoloogia on juba olemas, vaja see vaid kasutusele võtta.

Samamoodi ei tekkinud paljudel küsimust, kui avalikkusest käis läbi idee panna uute autode „mustad kastid” salvestama ja politseile edastama sõiduki asukohta, kiirust ning muid sarnaseid andmeid.

Aga kas tõesti tahame totaalse jälgimise ühiskonnas elada ja kas oleme valmis nii suure osa oma vabadusest ja privaatsusest turvalisuse ettekäändel ohverdama? Kuna vajalik tehnoloogia on tõepoolest olemas, siis pole tegemist üldse teoreetilise küsimusega.

Hiina, mis teatavasti pole demokraatia ega õigusriik, on kodanike jälgimisega väga kaugele jõudnud ning rakendab laiaulatuslikku sotsiaalse hindamise süsteemi (tuntud kui SocialCreditSystem), kus ühte tervikusse on liidetud valvekaamerad, sotsiaalmeedia, sideandmed, ostude ajalugu, reisiinfo, finantsteenused, suurandmete analüüs, tehisintellekt ning riiklikud registrid ja andmekogud. Alates 2013. aastast arendatud süsteem on tänavu jõudnud tasemeni, kus absoluutselt igale inimesele on kavas määrata personaalne sotsiaalse väärtuse skoor.

Algselt olid süsteemi entusiastlikeks arendajateks paljud Hiina ettevõtted, kes sidusid inimeste andmeid oma teenustega. Igaüks võib guugeldades leida SesameCrediti kiirlaenureklaame, kus õnnelikud inimesed lasevad firma äpil skännida nägusid ja saavad momentaanselt teada, millise summa ulatuses nad võiksid kohe oma arvele laenu saada.

Väga mugav, eks ju? Massiivsed näotuvastuse andmebaasid on suurtel tehnoloogiafirmadel nii Hiinas kui ka läänemaailmas ammu olemas, sest oleme ise telefoni kasutamise hõlbustamiseks end sinna kandnud koos uskumatu hulga muude andmetega.

Hiina hoiatav näide

Hiina osad, kus elab moslemeid või muidu riigi seisukohast vähese usaldusväärsusega inimesi, on tavalisest veel tihedamalt kaetud valvekaamerate võrguga, mille andmeid töötleb võimas näotuvastuse ja -analüüsi tarkvara. Näiteks välismaalasel on pea võimatu neis piirkondades politsei tähelepanu alla sattumata liikuda ning kohalikel võimatu loata sealt lahkuda. Režiimi kinnitusel on see turvalisuse huvides ning terrorismi ärahoidmiseks vajalik.

Mis juhtub Hiinas inimestega, kelle sotsiaalne skoor on madal? Nad ei saa enam võrdsel määral osa ühiskonna hüvedest. Näiteks on üheksal miljonil inimesel võimatu lennukipileti ostmine, kuna nende reiting seda ei luba. Ühes suurlinnas võivad koeraomanikud kaotada looma pidamise loa, kui kaamerad tuvastavad, et nad on oma lemmikuid rihmata jalutanud. Näiteid on veel ja veel.

Ei ole vaja palju fantaasiat, et tõmmata paralleele kirjeldatu ning autode pardakaamerate jälituskaamerateks muutmise idee vahele.

Kui Hiinas riik isegi ei pea küsima andmete kasutamiseks luba, siis demokraatlikes riikides käib juba aastaid madala intensiivsusega vaidlus suurte tehnoloogiafirmade õiguse üle nende kogutud isikuandmete kasutamiseks. Samuti on õiguslikud vaidlused käimas selle üle, kuidas kohtud ja õiguskaitseasutused peaksid neile andmetele ligi pääsema. Kui riigid pole alati juurdepääsu privaatsetele andmetele saanud – isegi kohtu loaga – siis seda, mida Facebook, Google ja Amazon meie loovutatud andmetega teevad avalikkus isegi suures osas ei tea.

Vabaduse ja privaatsuse kõige suuremaks vaenlaseks on iseenesestmõistetavus. Seni kui riived on väikesed või tunduvad mugavad ja otstarbekad, lubame riigil või suurfirmadel oma elu järjest rohkem kontrollida. Jääb loota, et Hiina taoliste mittevabade riikide hoiatav reaalsus hoiab vabas maailmas võrreldavad arengud siiski ära.

ANVAR SAMOST, kolumnist

blog comments powered by Disqus