Kanaari saartele Toomas Aro ja ta kaasa Ilme puhkust veetma minna ei igatse. “See pole see koht ja eks seal ole ka kunagi ära käidud,” ütleb Toomas. Tema eelistab puhkuseks Vaiatu kodu looduslähedust ja omaette olemist ning ei saa Kanaaridele rahvaste paablisse minna himustajatest hästi aru.
Põldu Arod oma Aru talus ei pea ega juurikaid ei kasvata. Murust ja lilledest on küllalt ning hobustele on eemal põllu peal söögimaad samuti piisavalt. Hobuseid peavad nad naabriperega kahasse.
Südamekirurgide koor kemmergu avamisel
“Aeglaselt tuleb, aga kiiresti läheb,” ütleb Toomas Aro selle peale, et kauaoodatud puhkus selleks aastaks justkui märkamatult mööda on saanud. Nagu ikka, jäävad enamasti puhkuse aega ka mõnedki suuremad ettevõtmised. Abijõudu pole tarvis läinud, sest peremees ise saab hakkama kõigega – ehitusesest alates ja veevärgitöödega lõpetades ning kõige muugagi, mis sinna vahele jääb. Esimeseks tööks vahepeal tühjana seisnud majas sai uue korstna ehitamine, siis juba teised taastamistööd majas sees ja ümber.
“Selle suve projekt oli uus kemmerg, kaminaruumi tegemine on pooleli,” teatab peremees. Uusehitus avati täie pidulikkusega, mille juurde kuulus muidugi ka lindi läbilõikamine. Et tol ajal olid Arodel külas Helsingi Ülikooli haigla südamekirurgid, said nemadki avamisest osa ja lõid koguni laulu lahti. Nii kujunes Aru talu kempsu avatseremoonia südamekirurgide kohapeal moodustunud koori osalemise tõttu ka eriliselt meeldejäävaks.
Kolleege nii Soomest kui ka Saksamaalt on Arode maakodus külas olnud varemgi. Nad on imetlenud siinset puutumata loodust. Põlispuude omapärane kohin pidavat eriti sakslastele tunduma haruldusena ja kassid lihtsalt põhuhunnikus ringi luusimas olevat mõne jaoks koguni ime, et nendega ei jalutatagi korvis või nööri otsas.
<P align=justify>Toomas Aro arvates on Maarjamaa enda rahvas aga loodusest samuti kahetsusväärselt kaugenenud. Inimesed ei oska ega taha enam eriti looduses olla ega looduse hääli kuulata. Võetakse linnakeskkond ja muusikamüra koguni enesega loodusesse kaasa. “Võib-olla on see vahepealsete põlvkondade süü, et side loodusega niimoodi katkema on hakanud,” arvab ta.Aru talu pererahvas on aga loodusega igati sina-peal. Talvelgi on lindude “toitlustuspunktid” üle õue laiali jaotatud ning siis võib koduõues korraga näha neljakümne tihase ümber. Oma kolm-neli kilogrammi pekki ja kümme kilo tangu kulub talve jooksul nendele kindlasti ära. “Tänutäheks pesitsevad nad suvel meie aias,” ütleb peremees.
Akusid tuleb osata laadida
Kui Arode Tartus Annelinnas asuv korter on pigem vaid ööbimiskoht, siis Vaiatu on kodu ja tööpinge maandamise paik. Lõõgastust pakub kasvõi ainuüksi saunaskäik. Kes siis veel, kui südamekirurg teaks, kui vajalik on igale inimesele akude laadimine. “Näen oma töös läbipõlejaid ja energia arutuid raiskajaid ju iga päev,” ütleb ta. “Et tööst ennast välja lülitada ei osata, on tegelikult suur häda. Siit pole läbipõlemine enam kaugel”.
Nii, et kui keegi peaks arvama, et ta puhkust ei vaja, siis valetab ta nii endale kui ka teistele. “See ei ole asi, millega uhkustada. Superinimest pole olemas. Masinalgi tuleb aeg-ajalt osi vahetada. Kui inimene laseb endal akud tühjaks ja ei oska ennast õigel ajal tagasi tõmmata, on ta sunnitud ravimitest abi otsima ning siis on juba palju pahandust,” leiab Toomas Aro.
Rikkis südameid saab temal 1. augustil ravitud kakskümmend kaheksa aastat järjest. Täiskasvanutel on südamerike enamasti elu jooksul omandatud. Kas siis eluviiside, geneetilise pärandi, kahjulike harjumuste jne tõttu. Laste südamerikked on reeglina kaasasündinud. Mõlemaid tuleb aidata. “Praegusel ajal pole kahjuks ka haruldased südametraumad liiklusõnnetuste ja kuritegevuse tagajärjel,” peab tohter tunnistama. Mitte ammu tuli tal taas Vaiatust kiirustada operatsioonilaua taha Vasulas juhtunud õnnetuse ohvril südame aordirebendit taastama. Oli parasjagu puusülemiga sauna ukse peal, kui kõne tuli.
Kaks operatsiooni päeva kohta
Kui Eestis tehakse üldse aasta jooksul ligi üheksasada südameoperatsiooni, siis Toomas Arol tuleb aastas kokku üle kahesaja viiekümne südamelõikuse nii väikestele patsientidele kui ka täiskasvanutele. See teeb keskeltläbi kaks operatsiooni päeva kohta. Raskemad operatsioonid, eriti need, mis lastega seotud, nõuavad aga siiski kogu päeva. Aastate jooksul on vanim patsient olnud 92-aastane ja noorim imik, kellel kaalu vaid 495 grammi.
Südamekirurgid reeglina ennast ei reklaami. Selle alaga kaasnevad riskid on liialt suured. Su tahe aidata võib olla kuitahes suur, aga paraku uut südant ei tee. See, mis arstist ei olene ja kus aidata ei saa, on ameti juures kõige raskem.
Tänu koostööprojektile Saksa arstidega, mis algas 1998. aastal, saab nüüd õnneks Eestis aidata ka paljusid selliseid kaasasündinud südameriketega lapsi, keda varem ei saanud. “Meie probleem on see, et oleme väike riik,” ütleb Eesti ainus laste südamekirurg Toomas Aro. Et laste südamelõikusi on täiskasvanutega võrreldes suhteliselt vähe, siis pole lihtsalt rohkem lastele spetsialiseerunud kirurge ette nähtud.
Nii ei saa Toomas Aro Vaiatu kodus oma ametist siiski päris priiks, see tähendab, et ennast täielikult isoleerida, sest sellel erialal kedagi teist pole. Ja oma töövahendeid käsi peab erilise hoolega kaitsma ning hoidma, olgu siis teoksil mistahes töö. Et kirurgiamet nõuab ka palju pingsat püstijalu töötamist, peavad paratamatult ka jalad tugevad olema. Et varases nooruses sai viisteist aastat tegeldud sportlaskmisega, tuleb see praegu suuresti kasuks ning tagantjärele on põhjust treenerile vägagi tänulik olla. “See õpetas staatilist tasakaalu, treenis paigalseismist ja muutis jalad tugevamaks. Visuaalselt vastasega võisteldes aitas ka omaenda närvisüsteemiga toime tulla,” leiab ta.
VAIKE KÄOSAAR
